Paistab, et nii ilu- kui ka aimekirjanduse kuulamisel on tänapäeva inimeste elus oluline roll. Lapsel ja noorel võib nendest abi olla silmaringi laiendamisel, sõnavara rikastamisel, rahunemisel, võib-olla ka lugemistõrkest üle saamisel ja soovitusliku kirjandusteosega tutvumisel. Lapsevanem saab last lugu kuulama pannes väärtuslikku aega söögitegemiseks või muudeks asjatoimetusteks. Hõivatud täiskasvanu saab lugudest osa või uusi teadmisi olukorras, kus raamatut lugeda oleks võimatu, aga tegevus ei nõua ka nii palju tähelepanu, et juttu jälgida ei suudaks. Heliraamatud on suureks abiks neile, kellel on lugeda raske või võimatu kas nägemise tõttu või muul põhjusel. 

Mida heliraamat meiega teeb?  

Inimene tajub teksti kuulatuna ja loetuna erinevalt ja ise häälega loetuna veel kolmandat moodi. Lugemine ilma sõnu välja ütlemata ehk vaikne lugemine sai normiks alles mõnisada aastat tagasi. Mina ei oska, aga ajuteadlased oskavad täpselt öelda, kui erinevad protsessid toimuvad ajus lugemise ja kuulamise ajal, kuid õppimisstiilidest lähtudes on selge, et need protsessid ei ole kõigil ühesugused. Üks osa inimesi on auditiivse ja teine visuaalse õppimisstiiliga. Kui üks saab helide kaudu asjadest parema ettekujutuse, siis teisele sobib visuaalne õppimisstiil.  

Heliraamat on virtuaalne, kui ta pole just vinüül- või CD-plaadil või uuesti ausse tõusnud kassetil. Kuulamise ajal ta justkui on olemas, aga järgmisel hetkel on vaid viide või kaanepilt seadmes – ta ei jää ette, kui tuba koristada või riiulisse vaadata. Muidugi võib sõbralt või raamatukogust laenutatud ja tagastatud raamatust jääda samuti ainult mälestus, ilma et ese ise end meelde tuletaks. Suhe raamatuga on muu hulgas suhe konkreetse objektiga, aga heliraamatu puhul jääb see aspekt puudu. 

Heliraamatut vahendava seadmega on meil ilmsel teistmoodi suhe. Võib-olla on mõnel inimesel tõesti ainult heliraamatute kuulamiseks seade, millega suhestuda, ja nõnda suhestuda ka sealt kuulatud materjaliga? Siiski tundub, et taolisi füüsilisi pide- ja puutepunkte maailmaga jääb justkui järjest vähemaks. Uuringud toovad välja korrelatsiooni lapse akadeemilise edukuse ja selle vahel, kui palju tal kodus raamatuid on. Kummalisel kombel on see korrelatsioon olemas isegi juhul, kui laps neid raamatuid lugenud ei ole. Huvitav oleks tulevikus näha sarnast uuringut, kus raamatute arvu asemel on näiteks heliraamatute arv, mida kodus kuulata saab. 

Heliraamatute kuulamine võib muuta ka pikaaegsete lugejate lugemisharjumusi. Kuidas nii? Kogenud lugejate jaoks, kes kuulavad heliraamatuid roolis olles või kodutöid tehes, on mõju väiksem ja ehk ka aeglasem. Et kui saan, loen raamatut, aga kui lugemisvõimalust pole, lasen näitlejal või kõnerobotil ette lugeda. Ajapikku võib juhtuda, et aju kaldub ökonoomsema lahenduse kasuks ja nii võtab lugude kuulamise harjumus pisitasa aja lugemiselt ära, vähendades lugemise ja suurendades kuulamise osakaalu. 

Heliraamatu ambivalentsus  

Heliraamatute eelis on see, et neid kuulates saab samal ajal midagi muud teha. Siiski tähendab see, et me jagame siis tähelepanu kahe asja vahel ega ole täielikult kuulatava loo juures. Kui loeme paberraamatut, siis on keeruline teha samal ajal midagi muud. Aju on hõivatud lugemisega seotud tegevusega – võib-olla seljaaju saab liigutada keha, kui loeme näiteks trenažööril või jalutades. Aga et keegi loeks süüa tehes või pesu pestes või koristades? See nõuab juba rohkem tähelepanu jagamist ja nii võib kuulatu jääda kaugeks ja lünklikuks. 

Heliraamatute kuulamine võib lisada kiirust niigi kiirele ajale. Kui varem sai inimene oma mõtteid mõelda, kui pani pesu pesumasinasse, riisus lehti või niitis muru, siis nüüd saab ta täita selle aja kuulatava sisuga. Sisu jälgimine ei lase aga oma mõtetel esile tulla ega neid lõpuni mõelda ning tulemuseks võib olla iseendast võõrandumine.  

Ettelugemine on suhe  

Inimesel kujuneb aja jooksul välja oma sisemine struktuur – maailmapilt, inimeseks olemise vaimne raamistik –, mille külge saavad kinnituda teadmised ja arusaamad. Kas heliraamatute kuulamine toetab selle struktuuri kujunemist sama hästi kui raamatute lugemine?  

Jääb ekslik mulje, et pole vahet, miskaudu loost osa saada. Lapsed kuulavad jutte hea meelega, aga on kaks eri asja, kas ette loeb lähedane inimene või tuleb jutt salvestiselt. Esimesel juhul on see vastastikune suhe, aga salvestatud jutu kuulaja jääb üksi. Paistab, et tänapäeva lastel on suur puudus tähelepanust – hõivatud on tihti nii vanemad kui ka vanavanemad. Hea, kui lapse aja sisustamiseks saab kasutada heliraamatuid, sest see on ikkagi sammuke lugudele lähemale ja harjutab tähelepanu koondama. Igatahes parem kui sotsiaalmeedias lühivideote vaatamine, mis ajukeemia sassi ajab. Aga kui heliraamat asendab ettelugemist, siis võib see olla ka üks põhjus, miks suhete turvavõrgustik kahaneb. Inimene lihtsalt on sotsiaalne olend, ta vajab suhteid teiste inimestega. Kui need tasapisi vähenevad ja vähenevad, siis võib ta lõpuks üksi jääda. 

Kriitilised aastad  

Eesti lastel on vedanud, et koolis on tavaks kohustuslikus korras soovituslikku kirjandust lugeda. Õpetaja, kooliraamatukoguhoidja ja rahvaraamatukoguhoidja koostöös on võimalik leida ea- ja võimetekohaseid raamatuid, mis toetavad lapse lugemisharjumuse kujunemist. Pisitasa ilmub ka arekeelseid raamatuid, mis aitavad kasina lugemisoskusega noortel eakohase raamatuga kontakti saada. 

Mida meie vanemate, õpetajate ja raamatukoguhoidjatena saame teha just sellel ajal, kui laps on valmis lugemist ja raamatut oma elamise osaks vastu võtma? Anda lihtsalt võimalus lugemisrõõmu tekkimiseks, et suhe lugemise ja raamatutega oleks olemas. Lugemisega sõbraks saamise aken ei ole liiga kaua lahti – lasteaia lõpust umbes neljanda klassini. Kui lapsel õnnestub saada sel ajal lugemisrõõmu kogemus, siis on hiljem selle juurde lihtsam tagasi tulla. Loeme ise ja laseme lapsel lugeda, sest lugejaks saab ikka üksnes lugedes. Selleks saame hoida raamatuid lapse käeulatuses, käia koos raamatukogus, koguda raamatuid koju, et lapsel tekiks oma raamaturiiul. Väikestest pildiraamatutest ja lühikestest juttudest saab alguse miski, mis aitab luua sisemist selgroogu, harjutada keskendumist. Saame pakkuda noorele lugejale väljakutset, eneseületust, mõõdukat pingutust. Nii panustame sellesse, et lastest kasvaksid keskendumisvõimelised, füüsiliselt ja vaimselt terved inimesed, kes saavad iseenesega hakkama ja kellel on hea suhe maailmaga, ümbritsevate inimestega ja iseendaga.