"Arvo Kruusement oli sirge mõtlemise ja ütlemisega mees, ta oli väga soliidne, alati oli tal ülikond seljas, rääkis kõva häälega ning naeris mürisevalt ja nakatavalt," ütles Koppel ja kinnitas, et Kruusement oli hea huumorimeelega. "Tema vestlused olid alati väga huvitavad, kaasvestlejat innustavad ja tõstvad."

Koppel puutus Kruusemendiga esmalt kokku dokfilmi "Kuidas tuli Kevade" juures ning hiljem kirjutas temast ka raamatu "Kevade. Suvi. Sügis". "Selle käigus me puutusime päris palju kokku ja vestlesime, käisin tal külas nendel pikkadel intervjuudel ja see oli üks ääretult tore kogemus," sõnas ta.

Koppeli sõnul käis Kruusement läbi ühe pika ning rahva südamesse läinud teekonna. "Ta kohta tavatsetakse öelda vanakooli režissöör ja ta tõepoolest on seda kõige paremas mõttes, sest ta ei rääkinud kellestki halvasti ning tuli kõigist rasketest aegadest võimalikult sirge seljaga välja."

Kruusemendi viimaseks filmiks jäi 1990. aastal valminud "Sügis", aga mõtteid oli tal ka pärast seda. "Ta tahtis teha "Indrekut", aga tollel ajal oli tsensuur ja siis esitati teatud nõudmisi, näiteks Tiinat ei tohtinud olla selles loos ja ta põhimõtteliselt ei olnud sellega nõus, ka "Nimed marmortahvlil" oli üks viimaseid asju, mida ta tahtis teha, aga mida tal ei õnnestunud eri põhjustel ikkagi ette võtta."

"Mõnes mõttes on väga kahju, et meie vanema põlve filmirežissöörid ei saanud enam filme teha, kui 1990. aastate alguses Eesti sai vabaks, esialgu ei olnud raha, aga kui seda raha juba oli, siis seda lihtsalt ei jagunud kõigile," tõdes ta ja lisas, et see on suur raisku läinud loominguline potentsiaal. "On öeldud, et režissöörid võib-olla teevadki oma parimad tööd 50- või 60-aastasena, vahel isegi veel hiljem."