"Armastus kolme apelsini vastu" esietendus Viljandi Ugalas 1991. aasta 19. aprillil, veidi enam kui neli kuud enne Eesti iseseisvuse taastamist. Sellegipoolest oli "Armastus kolme apelsini vastu" läbi ja lõhki vaba Eesti tükk. Kurss oli pöördumatult muutunud juba aastaid varem ja lavakunstikateedri 13. lend, kust pärit ka kogu lavastuse tuumik, sai sõõmu tõelist vabaduse hõngu juba kooli lõpetamisel 1988. aastal.

"Päev enne lõpetamist andsime veel teadusliku kommunismi eksami ja järgmisel päeval lõpetasime sinimustvalge lipu all. Toonane Tallinna Riiklik Konservatoorium oli esimene kool, kus juunikuus lõpetajad lõpetasid sinimustvalge lipu all. See sai juhtuda ainult tänu sellele, et tund aega enne lõpetamist sisenes üks lõpetanu salaja Estonia kontserdisaali, põues sinimustvalge lipp. Võttis lipuvarda küljest isiklikult ära Eesti NSV lipu, kinnitas sinna sinimustvalge lipu, läks salaja majast välja, et tulla koos kõigiga saali, kus on on sinimustvalge lipp," meenutas Elmo Nüganen.

"See inimene oli Riina Roose. Seda oleks pidanud nägema, eriti meie vanemate silmi. Nemad ju ei teadnud, mis neid ees ootab. Laulva revolutsiooni aasta, aga lipud olid ju veel punased. Kui nad seda lippu nägid, olid kõigil silmad vees," lisas ta.

Pärast lavaka lõpetamist siirdus Nüganen Viljandi Ugala teatrisse koos mitme kursusevennaga, teiste seas Andres Noormetsaga.

"Ugala tegi kogu meie kursusele pakkumise: kõik, kes tahavad, kõik võetakse vastu. Ja siis suunati sinna viis poissi. Mina, Allan Noormets, Elmo Nüganen, Dajan Ahmet ja Toomas Vooglaid, kes küll sai direktoriga kaubale, et tema ei taha üldse teatrisse tulla. Aga meil oli tunne, et see on koht, kus saame hästi palju tööd ja eks siis mõne aasta pärast vaatame, mis edasi saab," rääkis Andres Noormets.

"Olime ju tegelikult kursusega seal olnud, teinud oma diplomitöid ja kõik see ümbrus oli justkui tuttav. Tundsin, et maksimaalselt kolm või viis aastat olen seal ja siis vaatan juba kuhugi edasi. Mina olen nüüd sinna elama jäänud kümneteks aastateks," lisas Noormets.

Noormets tõdes, et tööd oligi väga palju. "Ka nälg tööd teha oli hästi suur. Kui sind ei olnud järgmise tüki nimekirjas, siis oli tunne, et sind on hüljatud. Mäletan, et sai isegi käidud küsimas, et äkki ikka kuidagi võetakse mind ka. Ugalas oli mul tipp-perioodil repertuaaris korraga 11 erinevat tükki. 12. hakkas peale tulema, siis oli tunne, et see enam ei mahu. Käisime Allaniga isegi palumas kunstilist juhti, et midagi maha võtta, sest ei jaksanud enam tekste peas hoida. Iga kord tekstiraamatut avades oli tunne, et näitekirjanik on uue näitemängu kirjutanud," tõdes Noormets.

Algas asi pisemate rollidega, aga üsna pea tulid ka suuremad mängimised. "Lepingus seda sees polnud, aga vaikimisi lubati meil ka omavahel asju teha. Meie esimene omaloodud või improvisatsioonil põhinev lavastus oli "Sinder-vinder", mida me tegime lastele. Sellest kasvas välja soov, et tahaks midagi suuremat teha, mis ei ole ainult lastele mõeldud, aga põhineks sarnastel asjadel, ühisel hingamisel ja mis oleks naljakas," märkis Noormets.

Nüganeni sõnul sai "Armastus kolme apelsini vastu" alguse kahest momendist. "Üks on see, et noored üldjuhul tunnevad, et kõik on ees. Nad on rõõmsad, naeruhimulised, väga positiivse mõtteviisiga. Nii juhtus ka meiega. Kuna ühiskond meie ümber oli juba 1988. aastast samasuguses ootuses ja meeleolus, siis 1991. aastaks elasime juba kõik kerges eufoorias, mingisuguse ime ootuses. Pinnas oli millekski selliseks valmis," sõnas Nüganen.

"Aga sütikuks oli see, et Ugala direktor Enn Kose pöördus minu poole ja ütles, et nüüd sa saaksid teha ühe lavastuse. Öeldi, et lastelavastuse oled juba teinud, nüüd tee üks niisugune ja homme tahetakse teada, mis see olla võiks. Seisin seal Viljandi näitlejate maja raamaturiiuli ees ja mõtlesin, et mis asja ma nüüd teen. Raamaturiiulis liiga palju raamatuid ei olnud, aga mulle hakkas silma üks pealkiri. Carlo Cozzi "Armastus kolme apelsini vastu"," meenutas Nüganen.

"Kuna teatri ajaloos on sellel nimetusel väga suur tähendus, kunagi oli üks väga kuulus teatriajakiri selle nimega, siis ma mõtlesin, et ei ole seda muinasjuttu lugenud ja vaataks õige, mis see on. Võtsin lahti ja kui ma avastasin, et seal ei ole mingit teksti, vaid Carlo Cozzi kirjutas pärast etenduse menukat mängimist üles, mis tegevus seal toimus, siis see tundus nii suure väljakutsena meile, et äkki prooviks."

Nüganen sai aru, et kolme või neljakesi saaks selle ära mängida, aga võib-olla on kedagi juurde vaja. "Oligi vaja, otsisime inimest, proovid käisid, naiskeha oli ka vaja ja siis tuli meile meelde meie kursaõde Piret Kalda, kelle saime tollasest noorsooteatrist kaasata," märkis Nüganen.

Lavastuse valmimine kestis tavalisest kauem. Otsingute käigus arutleti erinevate teemade üle, mängiti bridži, aga komistati ka laulude otsa, mida hakati bändina harjutama ja mis jõudsid hiljem ka lavastusse. "Meil ei olnud näitemängust endast mitte midagi olemas, kui meil oli juba pool tundi muusikat olemas. Siis alles hakkasime vaatama, kuhu me need paneme või kuhu need sobivad," sõnas Noormets.

"Lihtsalt otsisime ja tegime bändiproovi, mängisime seda musa, mida me tahtsime, ja see oli mõnus tegemise tunne. Lõpuks ometi sa teed selle vähese raha eest seda, mida sa teha tahad," lisas Noormets, kuid tõdes, et oli ka hetki, kus tunti, et tükist ei saagi asja.

Lõpuks oli tükk siiski lavaküps. Vähemalt protsessi sees olnute jaoks. Kõrvaltvaatajatel nii lihtne polnud. Kontrollietendust käis teiste seas vaatamas ka vaid kümmekond päeva varem parlamendi töö kõrvalt Ugalasse kunstiliseks juhiks naasnud Jaak Allik.

"Kalju Komissaroviga, kes oli enne mind kunstiline juht ja jäi Ugalasse lavastajaks edasi, istusime Ugala suures saalis kuskil tagareas. Käisime muudkui edasi-tagasi etenduse ajal, sest see kestis neli ja pool tundi ning oli niivõrd arusaamatu ja igav. Mõtlesime, et mis me sellega nüüd peale hakkame, kes seda küll vaatab. Nägime, et poisid püüavad kramplikult nalja teha, aga kuhu need naljad jõuavad, kelleni nad jõuavad, millest nad täpselt räägivad, sellest ei saanud mina ega Kalju aru," meenutas Allik.

"See oli juhtum, kus midagi õpetada ega aidata polnud võimalik, sest see oli täiesti teistsugusel põhimõttel loodud etendus. See, mis hakkas pärast publiku peal juhtuma, oli meile küll täielik vapustus. Muidugi, etendus läks siiski ka vähemalt tund aega lühemaks," lisas ta. Ka Andres Noormets meenutab, et kontrolletendusel saalist erilist reaktsiooni ei tulnud, kui üks kõlava naeruga näitlejanna välja arvata.

"Pärast läks hunnikus stseen kärpesse. Ja mõned stseenid, mis olid lühikesed, näiteks seesamune kuulus nähtamatu juuksenõela stseen, läksid pikemaks. See oli alguses paar minutit pikk. Aga selle ajal oli vaja ümber riietuda, nii et nad püüdsid seda natukene pikemaks lükata. Stseen hakkas tasapisi arenema ja lõpuks oli nii pikk, et jõudsime Üllo Kauriga selle ajal ühe kiirmale ära mängida. Stseenid kasvasid ja kadusid publiku pealt väga palju," märkis Noormets.

Nüganengi meenutas, kuidas teatri peaadministraator kurtis pärast esimest etendust kassapidajatele, et kuidas seda tükki müüa ja kes seda vaatama tuleb. "Esimesed etendused olid tõepoolest niimoodi, et esimene vaatus oli saalis haudvaikus. Mitte piuksu ka ei tulnud. Kui algas teine vaatus, siis jäi mulje, nagu oleksid inimesed omavahel vaheajal kokku leppinud, et see on ju nali. Teine vaatus algas juba kaasaelamisega," sõnas Nüganen.

Tegijad saidki "oli kah"- tagasisidet, kuigi peale esimest vaatust plaaniti lahkuda. Augustikuus läks Ugala teater traditsiooniliselt oma repertuaariga Tallinna Draamateatrisse. Esimese tööpäeva eel oli öösel toimunud putš. "Sügisel koos vabariigi tekkimise ja putšiga see lihtsalt sattus niimoodi kokku, et me täpselt sellel ajal draamateatris seda mängisime. Sealt ta kuidagi läks lendu, sest seal oli ikka täielik ažiotaaž," tõdes Noormets.

"Putši järel oli teada, et paljud teatrid enam ei mängi. Meie olime dilemma ees. Meil oli kolm päeva, piletid kõik välja müüdud. Otsustasime, et mängime. Esiteks sellepärast, et piletid on kõik välja müüdud ja teiseks sellepärast, et raskel ajal inimesed tahavad naerda. Selle jama pärast me nüüd küll etendust ära ei jäta."

Üks asi on oma professionaalsete oskustega neil kõige pingelisematel päevadel inimestele meelelahutust ja meelerahu pakkuda, aga teine asi on sisemine tung oma kodumaa eest väljas olla. Väljasõiduetenduste vahel tabas see tung Elmo Nüganeni üsna ootamatult, tõukeks paar lauset, mida ta kuulis raadiost.

"Peale etendust läksin Anne vanemate juurde Sakus. Vaatasime albumist suguvõsa pilte. Samal ajal mängib raadio, kus kutsutakse üles Eesti mehi kaitsma Tallinna pealinna objekte. Vaatame pilte edasi ja jälle kõlab raadiost hääl, et mehi on vähe ja naisi on rohkem kaitsmas kui mehi. Vaatasime pilte edasi ja ühel hetkel ütleb hääl, et muidugi on eesti mehed praegu oma naise perse taga, nemad ei tule," rääkis Nüganen. "Ma siis ütlesin, et lähen käin linnas ära ja lähen ikkagi kaitsma."

Igatahes tõusis niigi kiirelt populaarsust kogunud "Armastus kolme apelsini vastu" nende augustikuiste Tallinna etendustega menu osas täiesti uutesse kõrgustesse. Ugalas olid saalid täis, aga palavalt võeti lavastust vastu ka mujal, isegi kohtades, kus sellele nii suurt populaarsust ei ennustakski. Sealhulgas ka Sillamäe kultuurimajas, kus kohalike sõnul ei olnud midagi toimunud juba kümme aastat, ja Peterburis, kus Jaak Allik haaras sünkroontõlgi rolli. Ja seda etendusel, mille tekst oli iga kord erinev.

"Võib-olla on see üks kõige raskemaid tööhetki, mis mul elus on olnud," naeris Allik. "Neid noori hulle tõlkida sünkroonselt, seda pada, mida nad laval ajasid. Aga nad võtsid seal etendusse juurde ka Peterburi argipäeva ja Venemaa elu. Siis alles Elmo Peterburi karjäär algas. Leidsid seal ka tohutu menu, Elmo sai ka parima lavastuse preemia," lisas ta.

Tempo, millega 90-ndate alguses muutus elu ja ühiskond, oli tohutu. Juba aastal 1992 läks Elmo Nüganen Ugalast Tallinna. Praeguse nimega Tallinna Linnateatrisse peanäitejuhiks. Kalju Komissaroviga Nüganeni Ugalasse kutsunud Allik meenutas, et Nüganen rääkis talle juba lavakunstikooli lõpetades 1988. aastal, et sai ka kutse toonasesse noorsooteatrisse. Noorel Nüganenil oli aga otsustamisega raskusi.

"Ma ütlesin Elmole, et muidugi sa pead minema noorsooteatrisse, aga sinna saad sa minna ainult peanäitejuhiks. Ja selleks, et saada seal peanäitejuhiks, pead sa mõned aastad olema Ugalas. Ma ei tea, kust mul selline mõte tuli, aga täpselt nii läks," sõnas Allik.

"Muidugi oli see Ugalale suur kaotus, aga ma sain ju aru, et Elmo õige koht on oma teatrit pidada ja tegi sellest teatrist mõne aastaga ikkagi pikaks ajaks Eesti parima teatri," lisas ta.

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, oli "Armastus kolme apelsini vastu" eluiga napilt lühem kui kolm aastat. Viimane etendus mängiti Ugalas 31. märtsil aastal 1994. Rangelt tegijate soovil lõpetada tipus. Lõpuetenduse formaat oli aga midagi sellist, mida praeguses teatris ei oskaks ette kujutadagi.

"Ühelt poolt otsustati lõpetada sellepärast, et Allan Noormets ja Elmo olid läinud Tallinnasse ja teiselt poolt eks nad väsisid muidugi ära ka. Naljad pidid muutuma, aeg hakkas muutuma. Aga see oli kuni lõpuni täiesti välja müüdud. Oleks veel mitu aastat saanud mängida," rääkis Allik.

"Otsustasime viimase etenduse teha lavastusmeeskonna tuluõhtuna. Õhtu tulu läks suures osas otse neile. Praegu on see täiesti keelatud. Kuidas see õnnestus, tuleb direktor Kose käest küsida," lisas ta.

Hiljem läksid müüki ka lavastuse detailid. Kõige kallimalt läks kaubaks nähtamatu juuksenõel. "Meie kõige suuremaks üllatuseks osteti see ära kõige kallimalt, tol ajal 500 krooni eest. See oli väga suur raha. Alghind oli tal kümme krooni. Muudkui tõusis ja tõusis. Mul korraks käis peast läbi küsimus, et huvitav, kas nad ikka saavad aru, et see on nähtamatu," naeris Nüganen. Hetkel on nähtamatu juuksenõel klaaskupli all teatri- ja muusikamuuseumis.

Lavastuse tuumik ehk Elmo Nüganen, Piret Kalda, Allan Noormets ja Andres Noormets on ka selle autorid ja omavad autoriõigusi. Nad on teinud teadliku valiku lavastust ja karaktereid hoida, kuigi üheksakümnendatel pead tõstnud eraettevõtlus oleks maksnud kulla hinda, et iga tegelane ning iga parool reklaamimaailmas rahaks teha. Nüganen taaselustas Pantalone tegelaskuju 2025. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva lavastuses ja seda väriseva südamega.

"Eestlased vist armastavad oma komöödiaid, vähemalt mingit hulka nendest. See on võib-olla esimene niisugune lavastus, mis on justkui sattunud nende filmide kõrvale, mida peast teatakse. Ta kannab endas universaalset nalja, mis on naljakas, mis on totakas, mis ei ole pahatahtlik, mis ei näita liigselt näpuga. Asi on ka selles, et naljad kasvasid koos publikuga. Etendused olid ikka erinevad. Iga kord ei läinud kohe käima ja mõnikord oli niimoodi, et esimese vaatuse poole peal oli kuulda, et inimesed kõõksusid viimaste aurud peal," rääkis Noormets.

"Ilmselt on tegemist mingisuguse universaalsusega, sest ta põhineb ju commedia dell'arte'l, mis on ka ikkagi ju arenenud koostöös publikuga, kõik tegelased, nendevahelised suhted ja nii edasi. See on laadateatri kultuur. Esimese vaatuse esimeses otsas tegime need jalaga-tagumikku-naljad ära, näidates, et see on piirkond, kus me liigume," lisas Noormets.