Kaspar Viilup: "GTA VI" tekitatud popkultuurilist lainetust tunneme pikka aega

Üle kümne aasta oodatud uus "Grand Theft Auto" videomäng on loetud päevade pärast kohal ning kuigi Eesti meediaruumis ei osata endiselt igati ootuspäraselt mänguteemasid kajastada, siis on selle popkultuurilise hiidlaine mõju väga raske ülehinnata, kirjutas Kaspar Viilup kultuurikommentaaris.
Kui püüda lühidalt lahti seletada selle videomängu fenomeni, siis kõige olulisema vundamendi laob pikk ajalugu. Samamoodi nagu "Super Mario" või legendaarsete kaklusmängude "Tekken" ja "Mortal Kombat" puhul, on ka ligi 30 aastat tagasi alguse saanud "Grand Theft Autoga" üles kasvanud juba mitmed generatsioonid. Isad on seda mängu näidanud oma poegadele, needsamad pojad ehk isegi juba lapsed saanud ja paotavad oma võsukestele ust sellesse hiiglaslikku krimimaailma, kus mängijatele antakse vabad käed ise otsustada, milliseks oma kogemus kujundada.
Seega ei räägi me praegusel hetkel lihtsalt ühest mängust, vaid siin on kiht-kihi haaval laotud aastakümneid ootuseid ja kogemusi, nostalgiat ja ootusärevust. Kui nüüd seda kõike arvestades on tulnud uut jagu oodata ka üle kümne aasta, ongi kütust sellesse lõkkesse pidevalt juurde valatud. Seda on tajunud igati ka tootjafirma Rockstar Games, sest kuigi eelmised osad on olnud samuti suurejoonelised, siis nüüd on skaala täiesti teine: analüütikute hinnangul võib mängu eelarve küündida mitme miljardi dollarini ning avanädalal võib nende müügitulu ulatuda kuni viie miljardini. Jah, ma tean, need numbrid kõlavad täiesti ebarealistlikult, aga just sellisel üle mõistuse jabural skaalal see mäng tegutsebki.
Oluline võti "Grand Theft Auto" mõistmiseks seisneb ka piiride puudumises: pea iga tegevus, mida seal ette saab võtta, on ratsionaalses ja seaduslikus mõttes keelatud, alates autode varastamisest ning nendega tänaval arutult kihutamisest kuni arutu vägivallani. Kuigi mängides on võimalik ka järgida narratiivsemat joont, mis on seal samuti olemas, siis minu ja ilmselt paljude teiste kogemus on alati olnud pealtnäha juhuslikult ringi kulgemises. Mäletan näiteks hästi, et teismelisena sain oma esimese kogemuse kantrimuusikaga juba sellest, kui sõitsin "Grand Theft Auto: San Andreases" maasturiga mööda külavaheteid ning autoraadiost Hank Williams. Kes korra sedalaadi eskapismi maitse suhu saanud, soovib seda uuesti kogeda.
Ehk siis põnevus, milliseks see uus väljalase kujuneb, on keritud maksimumi ning palju räägitakse isegi võimalusest, et mängu ilmudes jäävad paljud inimesed üle maailma ootamatult haigeks ega ilmu tööle. Eesti kontekstis aga saab suurim katsumus olema see, kuidas meedias seda kõike peegeldada suudetakse, sest kuigi "Disco Elysium" andis esimese tuleproovi ka konservatiivsematele, muidu videomängudest kuuldes vastassuunast jooksvatele väljaannetele, siis ega see mõju liiga pikaajaline ei olnud. ZA/ÙM stuudio uue mängu "Zero Parades" ilmudes oli kõik unustatud ja meie ajakirjanduses valitses kõrvulukustav vaikus.
Ma siis teen otsa uhkelt lahti: ärge kartke "Grand Theft Autost" rääkida, vabalt võib ka endast lolli mulje jätta ja küsida abi targematelt, sest ilmselt on teie sõprade või isegi pereliikmete hulgas terve käputäis inimesi, kelle järgnevad päevad ja nädalad kulgevad vilavate silmadega teleka ees istudes. Seda fakti teavad isegi Ameerika suured filmistuudiod, kes on enda suuremad linalood "GTA" ilmumise ajast võimalikult kaugele lükanud, ainsa julgena on sinna alles jäänud uus "Näljamängud". Eks saab näha, kuidas need kaks giganti vastamisi lähevad, üsna kindlalt võin aga lõpptulemust ette ennustada: "Grand Theft Auto VI" tuleb sealt võitjana välja ning seda lainetust tajume veel nii selle aasta lõpus kui ka tuleva aasta alguses, võib-olla isegi veel kauem.





















