Miks kummardatatakse nii ennastunustavalt "suuri juhte"? Miks lömitatakse nii tulihingeliselt toore jõu ees? Miks muututakse nii sinisilmselt kuritegeliku võimu tööriistadeks, kes sageli ülipüüdlikult aitavad kaasa kurjuse võimutsemisele?Siinkohal olen oma toonast kirjatükki mitmeti täiendanud. 

ÜHE NOVELLI LUGU. SUBJEKTIIVNE KIRJANDUSLOOLINE ETÜÜD           

Henrik Visnapuu sõjapäevil toimetatud koguteose Ammukaar II köites (1943, lk 86–136) ilmus Mait Metsanurgalt (1879–1957) teravalt "nõukogudevastane" pikem novell, tänapäeva mõistes ehk koguni lühiromaan "Dora Praats", kirjandusteos, mis on mind mõnel eluetapil oluliselt mõjutanud või koguni miskitmoodi jälitanud ja kummitanud.

Novell kujutab kirglikku naiskarjeristi, sõnakat ja sõjakat kommunistlikku agitaatorit, kes joobub oma värskelt kättevõidetud positsioonist ja võimust ning asub kõige innukamalt kaasa lööma Eesti ühiskonna sovetiseerimises.

"Ometi kord olid inimesed tema meelevalla all! Keegi neist ei võinud vastu rääkida, kõigi nende meeli ja mõtteid võis ta juhtida oma tahtmise järele. Ta põrutas mitmel korral rusikaga vastu kateedrit ja kõik nad värisesid!" (lk 95).

Tõsi küll, Metsanurga novelli tema põhiliselt mustvalge tehnikaga ei saa pidada just laitmatuks kunstiteoseks. Ent kirjaniku lõikav sarkasm on punase aasta üldist atmosfääri kujutades ja ka Dora Praatsi tragikoomilisi hingeheitlusi avades siiski üsna mõjuv.

Ma ei mäleta oma lapsepõlvest õieti kedagi, kes oleks Eestis 1940. aastal toimunud "revolutsiooni" ametlikku nõukogudeaegset versiooni eriti tõsiselt võtnud, see tundus ikka liiga mõistusevastane. Aga ometi oli vaid Metsanurga teos tollal ainus mulle kättesaadav, särav ja veenev sissevaade "juunipöörde" mehhanismidesse. Suuretiraažiline (trükitud 14 500 eksemplari) Ammukaar oli meil kodus olemas, eriti seda ei varjatud ning vahel käis see käest kättegi.

Ent läbi aastakümnete ei andnud mulle – eriti 1940. aasta peale mõeldes – ikkagi rahu küsimus: mis sunnib nii paljusid intelligentseid inimesi VÕIMU, ka kõige tühisemaid diktaatoreid, pimesi jumaldama ja vaatama sealjuures kangekaelselt, absoluutse põikpäisusega mööda ka selle võimu suurimatest valedest, demagoogiast, kuritöödest? "Teoreetiliselt" oli see ju enam-vähem arusaadav, aga praktilise, lausa "puust ette tehtud" õppetunni sain siin üsna ootamatul kombel.

*** 

Seoses oma Lutsu-raamatu kirjutamisega käisin 1990. aastate I poolel teiste seas korduvalt külas ka ühel Tartu tagasihoidlikul vanaproual, teatritegelasel ja –kriitikul Linda Krigulil.¹ Ja et ta on õigupoolest siinse etüüdi peategelane, siis temast pisut lähemalt.

Linda Krigul (sünd. Künnapas, 31.10.1906–06.02.1996) õppis Tartu Ülikoolis filoloogiat, kuulus 1930. aastatel Eesti Rahvuskirjanikkude Liitu ja avaldas eestiaegses Loomingus ühe luuletuse: "Ikka naeratus, ikka mu käsi käib hästi" (1936/7, lk 806). Aga ka näiteks Eesti Kirjanduses leiame tema sulest (1940/4) Lutsu "Punase kuma" arvustuse. Stalinlikus ENSV-s aga sai temast aktiivne parteiline literaat; 1940–41 oli ta ametis Olga Lauristini alluvana tsensorina Tartus; pärast sõda töötas ta mõnda aega Vanemuise kirjandusala juhatajana ja ka Kirjandusmuuseumis. Nõukogudeaegses Loomingus on temalt kirjutised "Meie teatrite uuest repertuaarist" (1945/4, lk 464–470) ja "Sotsialistlikust realismist" (1945, 5/6, lk 543–552). Ta oli abielus metsateadlase T(h)eodor Kriguliga (1907–83).

Teda jätkus mitmele poole: "Kodanlike natsionalistide õõnestustegevust ENSV Teaduste Akadeemia kohalikes allasutustes paljastas püüdlikult akadeemia uus parteisekretär Linda Krigul."²

Hiljem ta nagu tasapisi rahunes ja tema arvukate teatrikirjutiste hulgas on päris asjalikke käsitlusi.³

Kui tutvusime, oli Linda Krigul niisiis juba üle 85, ent selle vanuse kohta üsna kõbus, jutukas, seltskondlik ja igati meeldiv vanadaam. Lutsu kohta ma tema käest küll miskit uut ei kuulnud (mingid ühed-samad joomalood Lutsust on nii kõvasti kinnistunud, et neid aina varieeritakse nagu rahvaluulet), ent mitmeid kaugemaid ajataustu oskas ta päris ilmekalt silme ette manada.

Püüdsin vahel juttu keerata vestluskaaslase tegevusele Tartu tsensuuri juhtfiguuri⁴ vastutusrikkal ametikohal 1940–41, ent siin ei õnnestunud temalt välja meelitada mitte silpigi.

Samasugust mälutõrget kogesin kord 1990. aastate keskel Linda Kriguli kunagise otsese ülemuse Olga Lauristiniga (1903–2005) vesteldes; need kaks muidu hea mäluga naist ei paistnud teineteist üldse mäletavat.

"Stalin pettis meid!" kinnitas Olga meie vestluse käigus, aga kui küsisin: "Aga keda siis Stalin ei petnud?", kõlas vastuseks: "Jah, aga meid ta pettis ERITI!"

***

"Nõukogude kirjandus tulvab elu- ja olelusvaimustusest, kirglikust uue maailma ehitamise vaimustusest. See pole mitte ühe noore maailma füsioloogiline rõõm, ei, selle juured ulatuvad selle maailma hinge." (Linda Krigul, "Sotsialistlikust realismist").

Et Linda Krigul elas otse Tartu Ülikooli raamatukogu kõrval Tiigi tänavas, läksin mõnel õhtul ka ilma suurema põhjuseta tema poole teed jooma. Ühel sellisel külaskäigul võttis ta mind vastu eriti helges meeleolus. Laual oli värske Kultuuri ja Elu number kindral Aleksander Einselni fotodega.⁵ Ja oma üllatuseks sain kuulda vaimustunud tiraadi kindrali aadressil.

Tõepoolest, vanaproua oli sellise äraseletatud näoga, nagu oleks näinud Õnnistegijat! Tema tunnete siiruses ei saanud olla kahtlust, tema veendumuskindlus oli vapustav.

"Ei pea see ometi tavaline sööming-jooming olema, nagu see on kodanlaste juures. Ei, siit peavad kõik kaasa viima ergutust tööks, julgustust ja vaimustust võitluseks, tahet kõike kanda, kõike kannatada ja – kui vaja – end ohverdada pilkugi kahtlemata." ("Dora Praats", lk 108).

Jah, siin see oli! Ideoloogilise vastasmärgiga uus võimutsentrum oli saanud oma andunud austajanna.

Ja minu vaimusilma ette kerkis taas noor ja tulihingeline Dora Praats.

"Tema kõned kostsid ikka kirglikumalt, ründavamalt, ähvardavamalt. Ta kutsus otse karjudes kuulajaid üles andma viimnegi jõukübe sotsialistlikule ülesehitusele, hävitama halastamatult iga saboteerija, diversant ja "kontra". Ta põrutas kõneldes kõvemini vastu pulti, kaotas ekstaasi sattudes hääle, kaotas mõnikord mõttelõnga, karjus marru sattunult aina üksikuid suuri sõnu. Seeläbi ei vähenenud kõne mõju, sest ta ei kõnelnud ainult suu ja häälepaeltega, vaid kogu oma olemusega. Ei saanud keegi külmaks jääda teda kuulates." ("Dora Praats", lk 97).

Vähemasti vanus "juunipöörde" ajal klapib täpselt: Dora "lähenes juba kolmekümneviiendale eluaastale", täpselt nagu Lindagi. Kõik muu võib olla minu subjektiivne nägemus.⁶

***

Mait Metsanurk ise elas esimesel nõukogude aastal pidevas arreteerimisohus, ta on hiljem ühes eravestluses tunnistanud: "...olin kogu 1940/1941. a. talv otsekui painaja all hirmus, et ühel ööl tullakse ka mind vangistama, nagu see sündis siis paljude seltskonna tegelastega (kõnelemata poliitikameestest)."⁷

Muidugi peeti "Dora Praatsi" sõjajärgsetel aastatel Metsanurga raskeks süüteoks.⁸ Arreteerimisest ta küll pääses, kuid langes põlu alla, pidi töötama öövahina ning oli sunnitud aastal 1949 avaldama patukahetsuskirjutise, kus püüdis oma poliitilisi "eksikäike", sealhulgas "Dora Praatsi", seletada oma maailmavaatelise segadusega, "ideoloogilises labürindis" ekslemisega.⁹ Sääraseid patutunnistusi nõuti väga tungivas toonis veel paljudelt kultuuritegelastelt ning need Stalini aja lõpul totaalse hirmu õhkkonnas sündinud enesepiitsutused ja -salgamised on meie kultuuriloo üks kurvemaid lehekülgi.

***

Korduvalt oli meil "Dora Praatsist" juttu kirjandusloolase ja bibliofiili Eerik Tederiga (1928–2004), tema teada oli see sõja ajal ilmunud raamatuna vene keeles, mis aga olla selline salapärane bibliofiilne haruldus, mida ta oma silmaga näinud polnudki.

Alles aastaid hiljem õnnestus interneti abiga asjaloos pisut selgust saada: sügisel 1943 trükiti novell tõepoolest vene keeles ajalehes "Новое время"¹⁰; eraldi raamatuna ta tõenäoliselt siiski ilmunud pole.

Ja veel mõni kirjanduslooline lisandus. "Dora Praats" on avaldatud 16-osalise järjejutuna ka Toronto ajalehes Vaba Eestlane (8.2.1958, nr 11, lk 2 kuni 02.04.1958, nr 26, lk 2); sellele on viidanud Endel Sõgel: "Kirjandusloo lehekülgedelt", Tallinn 1963, lk 326; hea, et meie prominentne kirjandusfüürer ja hall kardinal "Dorat" lugedes ennast surnuks ei vihastanud!). "Dora Praats" ilmus veel kord järjejutuna 1990. aasta algul "Perekonnalehes". Novell taasavaldati Metsanurga valimikus "Kreeps" (sari Eesti novellivara, koostanud ja järelsõna Maire Liivamets, Eesti Raamat, Tallinn 2005).

*** 

1983. aastal õnnestus mul ajakirjas Noorus (nr 3) Puškini aforismialbumi koostajana Maksim Gorki selja taha pugedes sisse torgata lause: Gorki nägi Puškinis eelkõige isevalitsuse "võimu surve ees avalduva vene labasuse ja harimatuse, orjameelsuse ja julmuse äraostmatut tunnistajat." Läks läbi!

Kui ajakirjas Akadeemia 2014/10 avaldati Friedrich Nietzsche sõjakaid "Fragmente võimu tahtest" (pärast filosoofi surma fabritseeris tema energiline õde Elisabeth neist fragmentidest terve raamatu "Võimutahe"), meenusid mulle mõnegi aforismi puhul taas need vaprad naised, Dora, Linda ja ka Olga.

Jah, tõepoolest: "Võim on raskeim haigus maailmas" (Remarque).

Nii see on ja nii see jääb.

¹ Meid tutvustas tollal ülikooli raamatukogus töötanud Reet Kauer.
² Lembit Raid, "Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 1995, lk 155
³ Mõnesugust kultuuriloolist huvi pakub näiteks tema artikkel "Eesti teatri sidemeist vene teatriga: märkmeid eesti-vene teatrialaste suhete algaegadest" – Eesti Nõukogude Teater II, Tallinn 1956, lk 142–165
⁴ Linda Kriguli nimi leidub ka Enno Tammeri koostatud koguteoses "Punatsensuur mälestustes, tegelikkuses, reeglites" (Tammerraamat 2014), Krigul töötas "raamatukogude puhastamise alal poliitiliselt kahjulikust kirjandusest" (lk 85).
⁵ Aleksander Einseln (1931–2017) oli Eesti kaitseväe juhataja aastatel 1993–95.
⁶ Dora Praatsi otsese prototüübina on nähtud tollast üliagarat haridustegelast-kommunisti nimega Miralda Prääts.
⁷ Eduard Hubel (= Mait Metsanurk) Aadu Hindile. Tsiteeritud raamatust: Jaan Roos, "Läbi punase öö" IV, Tartu 2004, lk 237
⁸ Metsanurk avaldas Endel Palutedre varjunime all teisegi üpris "nõukogudevastase" novelli "Kalmud metsas" (Ammukaar I, 1942, lk 74–107; "Rahvas ei taha maal ega linnas kommunistlikku paradiisi minna", kuulutab siin [lk 89] üks tema tegelane) ning tegi kaastööd ajalehele Eesti Sõna.
⁹ Mait Metsanurk, "Ideoloogilises labürindis" – Looming 1949/2, lk 223–228 (rubriik "Kirjanduse- ja kunstipärandi enesekriitikat")
¹⁰ Sellest on kirjutanud Galina Ponomarjova ja Tatjana Šor ning ka Ülo Matjus oma kogumikus "Raamat on raamat. Artikleid ja ettekandeid aastaist 1953–2017" (Ilmamaa, Tartu 2018, 336 lk).