Boris Vilde (1908-1942) lühike, ere ja seikluslik elukäik vääriks nii põnevusromaani kui ka -filmi. Temast on kirjutatud mitmes keeles otse uskumatult palju. Tema vastu on suurt huvi tundnud väga erinevad vaimuinimesed. Nüüdne Loomingu Raamatukogu väljaanne teeb sellest kõigest üksikasjaliku ja sisutiheda kokkuvõtte.

Eestis sai Boris Vilde peamiseks "maaletoojaks" Valmar Adams (1899-1993), kes Loomingus 1964/8 tõlkis katkendeid Vilde päevikust pealkirjaga "Dialoog vanglas" ja lisas saatesõna "Tartu poisi tähelend".¹ Mäletan, et omal ajal seda vanglapäevikut lugedes jättis mulle eriti sügava mulje see, kuidas 33-aastane mees veel vahetult enne surmamõistmist keeli õppis – selles oli mingit tõeliselt üleelusuurust vastupanuvaimu!

Vildest rääkis oma kuulsas saatesarjas "Täna 25 aastat tagasi" Valdo Pant. Mati Kuulbergi balletis "Mont Valérien" (1972 Vanemuises, lavastas Ago-Endrik Kerge) kehastas teda Ülo Vilimaa. Rein Saluri näidend "Kes ma olen?" (ilmunud Saluri kogumikus "Rebane räästa all, 1979) leidis lavastamist 1977 Noorsooteatris (lavastaja Kaarel Kilvet, peaosas Jüri Aaarma). Lennart Meri on aastal 2004 tunnistanud: "Ma tahtsin väga Boris Vildest kirjutada, aga ma tean juba, et see ilus teema jääb teostamata" (lk 182). Mängufilmi kavatses teha Arvo Kruusement.

Boris Vilde saatus ei jätnud ükskõikseks ka pagulaseestlasi, sealsete publikatsioonide loetelu tuleks samuti õige pikk (Aleksander Aspel, Aleksis Rannit, Fanny de Sivers).

Aastal 2022 kirjutas Indrek Hirv: "Boris Vilde nime õpitakse Prantsusmaal koolis, see on seal kahtlemata kõige tuntum eestlase nimi üldse, palju tuntum kui meil."²

Millest selline erakordne ja palju aastakümneid püsinud tähelepanu? Kahtlemata mängib siin põhirolli täiesti ebaharilik karismaatiline isiksus. Kaasaegsed on Boris Vildet kirjeldanud kui ülimalt sarmikat, muretut, romantilist vaba vaimu, kes ei hoolinud materiaalsetest väärtustest ega ühiskondlikest ettekirjutustest.

Näiteks Vildega Pariisis isiklikult kokku puutunud Tamara Miljutina (1911-2004) on teda oma memuaarides meenutanud kui tormakat uljaspead, "kummalist, justkui taevast allakukkunud meest". Välimus: "Boris nägi hea välja oma hoolikalt kammitud, heledate, väga lühikeste ja tihedalt lokkis juustega". Iseloom: "selge mõistus, kartmatus, valmidus minna mis tahes riskile."³

Boris Vildest püüti küll omal ajal luua nõukogulikku propagandamüüti, ent nüüdne LR väljaanne lükkab lõplikult ümber kahtlused, nagu võinuks tal olla mingeid kommunistlikke sümpaatiaid. Leiame tema päevikust nimesid nagu Nietzsche ja Pascal, Berdjajev ja Šestov, Rilke ja Baudelaire.

Tema eneseanalüüs on hämmastavalt sügav. 5. jaanuaril 1942 kirjutab ta oma abikaasale Irènele: "Ja milliseid väärtuslikke avastusi ma olen endas teinud. Võib-olla mitte avastusi selle sõna otseses tähenduses. Mulle näib, et need on asjad, mida ma olen alati teadnud, aga mis jäid mu hinge kõige sügavamasse põhja, need olid mattunud väikeste auahnuste, ähmaste unistuste ja igapäevaelu üürikeste ihade tuha alla." (lk 101).

Tema nii kirjanduslikult kui tunnetuslikult sisukas päevik on otsast lõpuni huviga loetav siiras pihtimus ja samas mõtterikas filosoofiline arutelu, millele kohatine dialoogivorm lisab tugevat dramaatilist sisepinget.

Vilde päevik on kahtlemata ainulaadne ajadokument. Kui võrrelda seda näiteks teise samalaadse teosega, meil kolm korda (1947, 1952, 1967) avaldatud Julius Fučiku raamatuga "Reportaaž silmusega kaelas", on vahe suur: Boris Vilde – väga isiklik ja samas üldinimlikest väärtustest kantud ideoloogiavaba tõeotsing, Fučik – loosunglik, paatoslik ja ideoloogiliselt kõvasti laetud ainutõe kuulutus.

Kolmandik LR väljaandest, Marek Tamme lühimonograafiale lähenev saatesõna koos kommentaaridega annab Boris Vilde kirevast elukäigust (Venemaa – Eesti – Saksamaa – Prantsusmaa) sedavõrd ülevaatliku ja tervikliku pildi, et meenub meie omaaegne kultussari "Suurmeeste elulood" – seal võinuks säärane käsitlus olla täiesti omal kohal.

¹ "Tartu poisi tähelend" on ilmunud ka Adamsi raamatus "Oomega. Esseid ja murdmemuaare", koostanud Rein Veidemann, LR 1985, nr 1/2, lk 10-15. Muide avaldab Adams siin (lk 15) ajastuomaselt kahetsust: "Boris Vilde ei jõudnud oma inimlikuks saamise teel marksistliku teadlikkuseni."

² Indrek Hirv, "Mälestustahvel Boris Vildele" – Tartu Postimees 6. juuni 2022. Hirv lisab: "Kui Pariisis hakata autoga kusagilt Saint Germaini kandist Versailles' poole sõitma, jääb tee peale Boris Vilde tänav. See on umbes kilomeetri pikkune vaikne ja ilus tänav, möödub tiigist ja lõpeb pargiga."

³ Tamara Miljutina, "Inimesed minu elus", tõlkinud Maie Raitar, Varrak, Tallinn 2007, lk 85-87. Miljutina mälestused on taasavaldatud Eesti Päevalehe / Akadeemia esindussarjas Eesti Mälu, 2010.