Lavastuse "Kuhu ma lähen, kui enam pole kuhugi minna?" keskmes on kujuteldav tunnel, mille sügavuses asub salapärane tuba. See on paik, mida tegelased pole kunagi näinud, kuid kuhu nad ometi jõuda tahavad. Havanski kirjelduses on tegemist ruumiga, kus võiksid soovid täituda ja õnn olemas olla. Tegelikult ei tea keegi, mis selles toas leidub.

Lavastuse idee haakub Havanski jaoks tänapäeva ühiskonna meeleoluga. Ta näeb enda ümber üha enam düstoopilisena mõjuvat maailma, kus poliitika on muutunud omamoodi etenduseks, tehnoloogia areng tekitab ebakindlust ning sotsiaalmeedias eemaldumine on keeruline.

Seda ülekoormatust näeb lavastaja ka inimeste käitumises internetis. Ühe näitena tõi ta välja nostalgia varasema aja järele. Sotsiaalmeedias levivad videod ja pildid, mis kujutavad näiteks Ameerika klassiruume 2000. aastate alguses. Kuigi need pildid ei pruugi otseselt meenutada iga vaataja enda lapsepõlve, tekitavad need Havanski tähelepanekul tugeva äratundmis- ja igatsustunde.

Samuti on populaarsed sarjad, kus elu tundub lihtne ja loogiline. Sellistes lugudes on argipäev mõistetav ning tegelaste tegemised etteaimatavad. Need pakuvad vastukaalu maailmale, kus muutused ja uudised ei näi kunagi lõppevat. "Kõik see kuidagi paneb mõtlema, et maailmas on lihtsalt kõike liiga palju," nentis ta.

Seda, kuidas tulla toime olukorras, kus kõike näib olevat liiga palju, uurib Havanski ka lavastuses. "Lavastus ongi selline poeetiline teraapia või katse kuidagi aidata inimestel leida jõudu sellele mürale julgemalt vastu seista."

Näitleja Grete Jürgenson läheneb samale küsimusele keskendumise kaudu. Ta võrdleb maailma pildiga, milles on segunenud sada eri värvi. Kui kõik värvid on korraga nähtaval, pole enam võimalik üksikuid detaile eristada. Kui aga pilk peatub ühel osal, muutub pilt selgemaks.

Havanski jaoks ei sündinud lavastuse idee abstraktsest arutlusest ühiskonna üle. Selle lähtekohaks oli tema enda elu, kus toimusid korraga suured muutused. Uude linna kolimine ja isiklikus elus toimunu tõid kaasa ebakindlust ning hirmu tundmatu ees.

Mõte ruumist, kuhu võiks minna, tekkis tal ühel ööl magama jäädes. Havanski jaoks oli see piisavalt inspireeriv lähtekoht, et hakata uurima, milline võiks olla selline paik ja mida see inimesele tähendaks. Tunnel ja tuba hakkasid tähistama võimalust eemalduda olukorrast, kus kõike tundub olevat liiga palju. Samal ajal ei ole tegemist lihtsalt turvalise pelgupaigaga. Tunnel on pime, tundmatu ja labürintlik ning sinna sisenemine nõuab tegelastelt julgust.

Lavastuse ettevalmistamise käigus külastas trupp ka Eesti kaevandusmuuseumi, et saada vahetu kogemus maa-alusest keskkonnast. Jürgensonil on Ida-Virumaaga isiklik side, mistõttu on piirkond talle tuttav. Kaevandusmuuseumi juures köitis teda muu hulgas see, et maa all leidub elu ka seal, kuhu päikesevalgus ei ulatu.

Kaevanduse atmosfäär pakkus ka võimalust kogeda tunnelite eripära. Havanski jaoks oli külastus aga oluline ka seetõttu, et maa-alune ruum mõjus korraga nii hirmutava kui ka turvalisena.

"Aga teisalt see, et ta on kuidagi minu jaoks vähem hirmus kui argimaailm ja päris elu ja kogu see kaos, mis tegelikult valitseb maa peal," tõdes lavastaja.

Lavastuse pealkiri "Kuhu ma lähen, kui enam pole kuhugi minna?" lähtub Havanski sõnul tundest, et argielu võib muutuda klaustrofoobseks. Kohustused, tähtajad, suhted ja täitmata ambitsioonid kuhjuvad ning inimene võib tajuda, et tal pole enam ruumi hingata.

Sellises olukorras võib mõte ühest eraldatud paigast tunduda ahvatlev. See ei pruugi olla koht, kus kõik probleemid päriselt kaovad, vaid võimalus saada hetkeks vaikust ja eemalduda pidevast survest.

Jürgenson suhtub põgenemise mõttesse teisiti. "Asjad põgenevad minu eest. Nendega silmitsi seista, see on mulle kuidagi kergem igal juhul," lausus ta.

Lavastuses ei ole tegelased üles ehitatud päris samamoodi nagu traditsioonilises näidendis, kus igal tegelasel on kindel elulugu, algus, lõpp ja selgelt jälgitav sisemine areng. Havanski nimetab neid pigem inimkujudeks, kelle kaudu avanevad teemad ja ideed. Tema jaoks pole kõige olulisem konkreetse tegelase eluloo jutustamine, vaid see, kuidas tegelased oma tegevusega lavastuse küsimusi avavad.

Lavastuses mängivad lisaks Jürgensonile Elisa Metsanurk, Juhan Soon, Ilo-Ann Saarepera ja Kermot Toonikus.

Havanski soovib, et publik lahkuks saalist suurema julgusega maailmale vastu astuda. Lavastaja ei pea silmas unistustest loobumist, vaid võimalust märgata, millal mõni soov hakkab inimese elu hoopis raskemaks muutma. "Mul on tunne, et vahel mõned unistused hakkavad meid seest sööma," nentis ta.

Tema tähelepanekul võivad eriti koormavaks osutuda abstraktsed unistused, mille puhul on tunne, et midagi peab kindlasti juhtuma või midagi tuleb tingimata saavutada. Samal ajal ei pruugi olla selge, milliseid konkreetseid samme selleks astuda. Selline vastuolu võib panna inimese pidevalt tundma, et midagi on puudu.