Kirill Havanski lavastus kujutab inimesi, kes tunnevad end argielust isoleerituna. Nad soovivad põgeneda ruumi, mida meie maailmas ei eksisteeri ehk tunnelisse, kuhu mured ja reeglid ei järgne ja kus ei pea kõige ühiskonnas toimuva osas seisukohta võtma.

"Maailmas on tõesti väga kuidagi selline hõre olla praegu. Asju on palju ja sellest lähtuvalt ma hakkasingi ette kujutama seda ruumi, mis kutsub inimesi, kes tunnevad, et nende maailmas on liiga palju müra, liiga palju infot, liiga palju asju-sündmusi. Meie väga sellises poolapokalüptilises ajas on see ruum neile lohutuseks," selgitas lavastaja.

Tegelased lavastuses on abstraktsioonid näitlejate sisemaailmast. Näitleja Germo Toonikuse sõnul eksib ka tema tegelaskuju info üleküllusesse ja ei tea, kuhu poole tüürida

"Minu tegelane, kes on ennekõike ehitatud üles minu pealt, tegeleb tõe otsimisega ja ikkagi selle julgusega see tõde enda jaoks vastuvõetavaks teha," sõnas Toonikus.

Havanski sõnul ajendas teda lugu lavale tooma tema isiklik tunnetus üha enam düstoopilisena mõjuvast maailmast, kus poliitika on muutunud etenduseks, tehnoloogia areng tekitab ebakindlust ning sotsiaalmeediast eemaldumine on keeruline.

"Minu jaoks eelkõige läbi väga tugeva individualismi, mida soodustab ka sotsiaalmeedia ja see, et me oleme justkui kogu aeg ühenduses, kogu aeg koos, aga tunne on kuidagi üksik. Kuna me oleme eelkõige sotsiaalsed olendid ja me vajame teineteist, siis seda see lavastus ka üritab peegeldada: oleme hästi eraldatud. Et me märkaksime teineteist rohkem ja julgeksime sellele mürale julgemalt vastu vaadata," lisas Havanski.