Georg Lurich:

“Kas ei ole häbi selle pääle mõtelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse?”

Urmas Vadi: "Nii ütleb meie kõige kuulsam maadleja aastal 1903. Selle kõlanud lause juurde lisab Georg Lurich: „Oma enese “mina” jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole!” See mõte, et inimene võiks oma „minaga” tegeleda, on ju kena mõte küll, eriti kui seda ütleb üks maadleja, kellest võiks arvata, et ta ainus mõte on see, et kasvatan muskli suureks ja väänan vastase matile maha, mauhh.

Või siis ikkagi oli Lurichil kahju nendest miljonitest, mis loomade peale kulutatakse? Eks see kahjutunne on tuttav meile kõigile, kui me näeme, et raha läheb valesse kohta. Iseäranis kurb, kui su oma raha kuhugi lihtsalt kaob, ja seda juhtub, aga pahameelt tekitab isegi see, kui näiteks eurorahade eest tehakse midagi arusaamatut. Veelgi arusaamatumat kui loomade tõuaretus.

Ikka kuuleme nurinat inimeste suust, igavesti jääb eestlaste suust kõlama küsimus, kuhu kadus kümme miljonit. See ei lase meid rahus olla, tõepoolest, kus see raha ometigi on? Enne kui seda pole üles leitud, ei saa me õnnelikud olla. Raha väärkasutamine tekitas ka Lurichis viha ja vaenu, ehk see panigi ta võitlema ja omasuguste jässakate kujudega maadlema? Võime aimata, kuidas ta end enne matši üles küttis, vaatas vastast, krigistas hambaid ja mõtles - sina raha raiskaja, väärkasutaja, kindlasti loobid raha tuulde või raiskad loomade tõu parandamise peale, küll ma veel näitan sulle, kuidas rahaga ümber käia, panen su pikali nagu jahukoti!

Mõtted valisid välja Peeter Helme ja Urmas Vadi.

Mõtteid loevad Helgi Erilaid ja Kaja Kärner. Mõtteid saab Vikerraadio kodulehelt ja mobiilirakendusest ka järelkuulata.