Ühisnäituse initsiaator on pojapoeg Joel Väli, kelle tehtud on ka vanaisa tööde valik. Teoste valikus ei ole ta lähtunud esteetilistest või kunstiajaloolistest väärtustest ja tähendustest, vaid lapsepõlvest kogemusest.

Ekke Väli nihestatud inimkehad või ka kehafragmendid – kunstipublikule on kõige tuttavam puuduva väikese sõrme ja sigaretiga "Käsi" (1981), mille üks pronksvariant asub Eesti kunstimuuseumi kogus – asusid toas, kus Joel suvel vanaema ja vanaisa juures viibides magas. Nihestatud inimkeha huvitab ka Joeli ja nii on ta vanaisa töödest lähtudes teinud ka enda tööd.

Tinglikult võib Joeli sõnul väljapaneku jagada kaheks: aknapoolsem ehk esinduslik eestuba ja tagumine ehk peiduline tagatuba.

"I'I esinduslik eestuba seisab sotsiaalses ruumis, kus allutakse, kuulutakse, valitakse ja vastandutakse. Käed, tagumikud ja varbad unistavad iseennast korrates rohkemast: veel suuremast palgast, kõrgemast positsioonist, valjemast tunnustusest," selgitas Joel Väli.

Peidulises tagatoas kiratsevad aga tema sõnul ihad, väärtused ja käitumismustrid, mis ei mahu sotsiaalsete normide piiridesse. "Selles ruumis ei täienda ühiskond identiteeti, vaid tühistab seda. Pinge all valguvad kehad välja oma tavapärasest vormist ja nihestavad niiviisi reaalsust."

Ekke Väli (1952) on kunstiakadeemias (siis Eesti riiklik kunstiinstituut) õppinud algul arhitektuuri ja siis skulptuuri, ta omandas skulptori hariduse 1979. aastal. Ta on tegutsenud vabakunstnikuna, kuid õpetanud kunstiakadeemia skulptuuri- ja disainiosakonnas 1979–2003. Näitustel hakkas ta esinema kohe pärast kunstiakadeemia lõpetamist, vabaplastika kõval on ta teinud mitmeid monumente kõikjal üle Eesti: Paul Kerese monument Tallinnas Tõnismäel, 1987–1991; Gustav Ernesaksa monument Tallinna lauluväljakul, 2004; Peeter Põllu monument Tartus, 2008; Volli Kalmu mälestusmonument Tartus, 2019, kui nimetada mõned. Ekke Väli on pälvinud Kristjan Raua ja Aino Kallase preemia ja Anton Starkopfi stipendiumi.

Joel Väli (1997) õppis Taanis Odder Højskoles filmi, praegu õpib ta kunstiakadeemia stsenograafia osakonnas. Ta on teinud kunstnikutööd muusika-ja teatriakadeemia ning noorsooteatri lavastusele "Kõige all ja kõige kohal on ...", muusika- ja teatriakadeemia lavastusele Mozarti "Armastuse pärast aednikuneiu", olnud kunstnik-lavastaja kunstiakadeemia ja Viljandi kultuuriakadeemia lavastusele "Jonnipunn", kui nimetada mõned. Joel Välil on olnud näitus Vent Space'is ja ta on olnud tegev mitmete lühi- ja üliõpilaste- ning mängufilmide juures.