„Imiteerimismäng“ on draama matemaatik Alan Turingist (Benedict Cumberbatch), kes murdis Teise maailmasõja päevil lahti sakslaste Enigma koodimasina.

Kantrimuusik Blake Shelton ei uskunud hiljuti Jimmy Falloni saates, et Benedict Cumberbatch on inimese nimi. Võimalik, et ta tegi nalja. Igatahes oli seda kole vaadata, sest seostus see kuidagi kohe selle filmiga, mille peategelase Turingiga ka nii ringi käidi. Need ei olnud küll USA maakad, olid Briti bürokraadid, aga see teeb ehk asja hullemaks. Stephen Fry algatas tänavu kampaania, millega palub valitsusel tühistada 1950. aastatel homoseksuaalsuses süüdi mõistetud 49 tuhande inimese karistused.

Kole mõelda, kui kehvalt läinuks Turingil Venemaal, mis äsja teatas, et ei toeta filmi Eisensteini homoseksuaalsusest.

Valitsus salastas Turingi tegevuse, ja ehk ei tundugi kummaline, et Mick Jagger produtseeris 2001. aastal Enigmast Turingit eirava filmi, kuigi Andrew Hodges oli kirjutanud temast 1983. aastal paksu raamatu, mis ongi käesoleva stsenaariumi aluseks.

"Imiteerimismäng" on ladus, sujuv, meelelahutuslik, mõtlemapanev. Kahju, kui nii häid filme ei näe meie maal väljalaskeaastal ja nii jäävad need aastalõputabelitest välja. Ette võib filmile heita vaid seda, et paljud stseenid on äraaimatavad, film tundub liiga lihtne. Muidugi käib väike Alan koolis, kus pole ühtegi tüdrukut. Muidugi tahab juba veidi suurema Alani ülemust kehastav Charles Dance teda peagi vallandada ja Turingi kolleegid ütlevad, et siis lähevad nemad ka.

Aga see, et ta avastab koodi kogemata, ei vähenda tema tarkust.

Enim meenutab see film „Tinker, Taylor, Soldier, Spy’d“, mille samuti lavastas põhjamaalane, Tomas Alfredson. Norra kõigi aegade edukaima filmi "Hodejegerne" režissöör Tyldum lööb teda sellega, et on esimene Oscarile esitatud norra lavastaja. "TTSS-i" tegevus toimub küll paarkümmend aastat hiljem, kuid tapeedivärv Briti majade tubades on endiselt pruunikas. Nõukogude ajal oli ka Eestis palju pruuni tapeeti. Inimesed surusid tundeid alla. Võiks arvata, et nüüd räägitakse homoseksuaalsusest avatumalt, kuid isegi siin libiseb film Turingi lõpuaastatest kiiruga üle.

Pruunikas on ka filmide värv ning ruumikas ja nimekas nende näitlejaseltskond. Mõlemas näitleb Cumberbatch, kes oli juba 2004. aastal nii veenev Stephen Hawkingina, et ma ei soovigi vaadata praegust kordusversiooni "Theory Of Everything", ja kadus näiteks röövikvuntside varju kurikaelana Keira Knightley parimas filmis "Atonement", kuid mõlemas näitleb ka Mark Strong, kes viimasel kuuel-seitsmel aastal on ilmselt teinud enam hiilgavaid kõrvalosatäitmisi kui keegi teine maailmas.

Lisaks Matthew Goode’ile (nii hea, lausa üle mõistuse hiilgav filmis "Single Man") teeb järjekordse meeldejääva rolli Charles Dance, kelle tegelane näeb rohkem vaeva huumorimeele kui Enigmaga. Turingile nõiajahti korraldavat detektiivi kehastav Rory Kinnear on sarja "Black Mirror" austajate jaoks meelde sööbinud seaga seksinud peaministrina, kuid teatakse tema nägu muidugi rohkem Bondi-filmidest.

Knightley, peaga näitleja, on vältinud viimasel ajal suuri Hollywoodi filme, aga siin siiski silmanuumamiseks ja tänavuse parima naiskõrvalosa Oscari seltskonda mahtus ilmselt seepärast, et David O. Russell ei teinud mullu filmi.

Kui film ilmselt eriti Oscareid ei võidagi, siis vähemalt võiks ühe lõpuks anda helilooja Alexandre Desplat’le, kaheksakordsele nominendile.

Kahju siiski poistest, keda koolis kiusatakse ja kes nüüd pärast filmi nägemist tahaksid marssida järgmisel päeval kooli kiusajate juurde ja Turingi kombel öelda "vägivald ei lahenda midagi", sest kardan, et tolgused naeravad nad ikkagi endiselt välja. Tolgustega on raske.

Vaata treilerit: