Eestimaine elektrooniline muusika vaevleb juba pikka aega täispikkade albumite puuduses - tehakse küll lugusid, paljulubavaid EP’sid ja ka põnevaid retrospektiivseid kogumikke, aga klassikaline pika plaadi formaat jääb masinistidel kummaliste tõkete taha. Konkurentsi puudumine tekitab pikemas perspektiivis valdkonna arengupeetust ja õnneks on juba märgata olukorra paranemist. Noore elektrooniku Ekke Västriku debüütalbum on selle tõestuseks suurepärane näide.

Muusikaakadeemias heliloojaks õppiv tegelane näitab oma valikuga suundumust süvitsi minekule; armastus modulaarsüntesaatorite ja ka iseehitatud elektroonikavidinate vastu lisab kindlasti veelgi katsetava teadlase mekki. Kui üldiselt hästi tehnoloogiakesksed helimanipulatsioonid jäävad tihtipeale põhiliselt loojat rõõmustavateks eksperimentideks, siis tundub, et Ekkel on ressursse ka sisulise poole ülalhoidmiseks.

Palade maailm on tehnoidselt abstraktne ja instrumentaalmuusikale tavapäraselt ei räägi meile mingit konkreetset lugu ega viska etteantuid teemasid. Siinne suund on võetud mitte päris alateadvusi kangutavatele radadele, vaid rohkem argiõhtuid sisustavatele meditatiivsetele seisunditele. Vaikselt, kuid mitte lihtsalt viisakalt suhtlevad masinad hoiavad tähelepanu, rütmimaailm ei küta üle ja hoiab jahenukrate meloodiate varju. Tuttavlik, aga samas piisavalt haarav, et lasta mitmekülgsetel surinatel end kaasa viia.

Albumi väljaandjaks on naelapea pihta löövalt plaadifirma Detroit Underground, kust mujalt, kui kuulsast techno-mekast Detroitist. Igatahes Underground Resistance'i ridadest tulnud kesköiste linnamaastike meistri Robert Hoodi kohalolek on taustal tuntav ja album hoiab ülal Motor City esteetikat mitte pelgalt kummarduse vormis.

Plaadi järgi tundub, et Ekke Västriku siin-sealse teekonna jälgimine saab huvitav olema.

Kuula albumit.