Live-elamus TMW-l. Kuidas vältida lauspopulismi? ({{commentsTotal}})

Mart Avi Kultuurikatlas
Mart Avi Kultuurikatlas Autor/allikas: Tanel Tero/ Tallinn Music Week

See ei ole festivali ülevaade, vaid episoodiliste muljete valimik. Juttu tuleb peamiselt TMW avaõhtust Kultuurikatlas (30.03) ning Klassikaraadio nüüdismuusikaõhtust Mustpeade Majas (01.04).

Asume siis kohe asja kallale, proovides reflekteerida mõningaid muljeid oma elamustest TMW-l. Kõigepealt Mart Avi, kes esines kaks korda (avaõhtul ning Üle Heli festivali õhtu raames).

Avi loomupärane anne sämpleid ja omaloomingulisi elemente kokku siduda moodustab tundetiheda detailipõimiku, pole kahtlustki. Olen ikka pidanud Avi loomingut kinniste kõrvaklappide muusikaks, mis avaldub parimal kujul võimalikult täpselt sihituna ja sissepoole suunatuna. Muusika, mille täispotentsiaal sõltub vahest tavapärasest olulisemal määral selle välistest tingimustest, ümbritsevast, käepärasest meediumist ja vahenditest.

Live-ettekande nõuded eeldavad keskendumist paarile-kolmele elemendile, sest paratamatult ei tule nõnda pretensioonika loome peenmehhaanika klassiruumisuuruses kliinilises kastis oma täies rikkuses välja. Olles surutud 30-minutilisse ajakapslisse, on abiks oskus ajataju niimoodi nikastada, et raamid ununevad. Avi dramaatiline nartsissism tuli sellega mõlemal etteastel toime: butafooria, kitlivahetus, teadlikud viited lavaümbrusele, neuroos, episoodiline agressiivsus, vaat et füüsiline teater juba. Tabasin end mõttelt, et taganesin järk-järgult tagumikuga vastu helipulti, sest Avi elamuslik intensiivsus läks kohati nii raskeks, et tundsin oma turvatsooni ohustatuna.

Avi kompositsiooni poeetiline kvaliteet nihkub live´is osaliselt üle muusikavälistele elementidele, aga astub sellega vist ikkagi ühte sammu, sest tundub, et autor on numbri vundamendi selgelt läbi vaaginud. Aga see tormented soul (nagu Madis Nestor kord FB-s märkis) ei pääse kogumõjule nõnda vahetult kollektiivseks TMW-kogemuseks allutatuna, sest meie kõigi personaalne Avi paneb vaimusilmas käe ette.

Meeleolupilt: unlicenced stock music ("In Commercials") ja põlvi nõksutavad hipsterid, pooltel lahmakas telefon näppude vahel, mõni ehk eemal Muddise järjekorras uue õlle järele kibelemas. Avi kaanib aga firmamärkide kuningat, Red Bulli (hiljem selgus, et tegu on sarnase välimusega ananassimahlaga), väntsutades pööblit nende teadmata nagu käpiknukke. Tabasin end mõttelt, et tal on mingi salakaval plaan. Ta on hakanud endale brändi looma – kompavalt, aga makjavellistlikul moel – millest saame alles siis aimu, kui see valmis on ning meie peal juba rakendumas.

Tundus, et taustad olid ka elava esituse jaoks spetsiaalselt modifitseeritud. Kui näiteks põhivokaali esimene kulminatsioon hitis "Blind Wall" paistis tulevat fonogrammilt, siis teisel ringil haaras päris-Avi ohjad enda kätte. Ja laulda ta mõistab. Totaalne väljendusrikkuse võidukäik. Üle Heli üritusel kõlasid tema taustad paraku liiga vaikselt, aga (eba?)inimlik emotsioonide virvarr näis sellevõrra tugevam. Tabasin end Mustpeade live´i lõppedes mõttelt, et olen pinge all plasttopsile selle serva närimisel ringi peale teinud.

Kristjan Järvi, Bellatrixi ja Gene Pritskeri koosluse kohta pole muud öelda, kui et eesmärk pühitseb abinõu. Seekord siiski negatiivses tähenduses, varjamatu enesega rahulolu tingimustes. Kiirkorras interdistsiplinaarsust taotlev palagan. Ma ei tea, võib-olla aitab selle tsirkuse kirjeldus kuskil dokumentides struktuuridest festivaliarenduseks paarkümmend tuhat lisaeurot saada ja siis oleks see ju vahendina õigustatud. See, mida mina külastajana nägin, ei ole aga piiride lõhkumine, vaid kõigi üksikosade eeliste ja üldise väärtuse (või siis pühendumuse) devalveerumine, kus puudub igasugune läbimõeldud koostoime. Nn klassikareiv ei ole heas mõttes kaasaegne lahendus, vaid fassaadi kujutav hädapärane asendustegevus.

Bellatrix, Kristjan Järvi ja Gene Pritsker Kultuurikatlas. Autor: Tanel Tero/ Tallinn Music Week

Jaakko Eino Kalevi bändi vokalist SUADi kohviku-indiepop jooksis ühest kõrvast sisse ja hetkega teisest välja, olgugi et Jimi Tenorile bändis ka tagasihoidlik roll oli usaldatud. Kuulasin ära kaks fragmenti ja säästsin end trügimisvaevast, et C Duncani ajaks helipuldi ette seisma sättida. Šoti kutt täitis publikuga suhtlemisel vaguralt kõik B-kategooria staari formaalsused. Muu hulgas oli tal hea meel Tallinnas olla, sest kõik bändiliikmed on suured Tarkovski fännid. Publik sellele teadaandele aga reageerida ei osanud. Pärast kontserti andis C Duncan videointervjuu Euronewsile.

C Duncani "The Midnight Suni" konsensuslik muusikahuviliste heakskiit on minu jaoks üks eelmise aasta müsteeriume. Ma leian selt plaadilt käputäie kõrge universaalse laulukirjutusoskusega lugusid, mis kannaks välja mistahes produktsiooni. Enamik sealt aga soojendab loiult üles elektroonilise dreampop´i jäiga sentimendi lätteid. Ja eriti live-kompressiooni tingimustes, kus uduloori tihnikus erinevaid piisku eristada keerukas, lisandub siia teatav võigas folgilik uussiiruse moment. Tabasin end mõttelt, et kui kaugel oleme siin näiteks Of Monsters And Menist. Ilmselt on viga selles pöördumatult indiesse sisenenud, kohati nasaalses babyface-laulmises, mis muudab kunagise stereolabiliku kütkestava argise vokaalnaiivsuse eelpakendatud hüpikmuinasjutuks, kus ei puudu võlurid, kääbikud, draakonid ega vampiirid. Sest, wow, meie kujutlusvõime on ju ammendamatu!

Kultuurikatlas esitatud C Duncani lood jagunesid kahte – tasapaksuse ja gradatsiooni – gruppi. Hägupoppi iseloomustab pigem esimene laad, see toetab ka žanriloogika eesmärki: mingil unistaval efektil end ühtlaselt kanda lasta. Bändi tugevused ja meisterlikkus tulid aga välja just ärevale dünaamikale ehitatud lugude puhul, mis seda loogikat kergelt tögades ärritasid. Igasse loose kirjutatud pöördepunktile, aktiivsuse muutuse sõlmpunktile, on kontserdil võimalik anda lisaimpulss, ekstra kohalolu, mille koostisosadeks nii saund, mängutehniline tunnetus, helikvaliteet ning ehk mõned asjad veel. Kuna heli oli tasemel, siis mängisid need hetked end eesrindlikult positiivse varjundiga kogemusmällu.

C Duncan Kultuurikatlas. Autor: Tanel Tero/ Tallinn Music Week

Avaõhtu lõpetas Soome hiphop-grupp View, mille dubstep´ilik ning kohati isegi trance´ilike elementidega tumehop manas esile pildi UK bassimuusikakultuuri räpasest orgiast, mis ei saaks kunagi TMW formaalses-hermeetilises keskkonnas ennastunustavalt lustida. Minu kõrvale astus üks naisterahvas ja ütles: "See on natuke nagu Faithless ju!" Kohati oli jah. Tabasin end mõttelt, et selline dändilik ersats-Faithless siiski.

Klassikaraadio nüüdismuusika õhtul võis siin-seal ümberistujate jutuvada sees kuulda kibestunud nurisemist kavavaliku üle. Seda aspekti ei oska ma kommenteerida. Aga seal oli mõnusalt hõredalt inimesi võrreldes kõigi teiste ettevõtmistega, kust läbi astusin. Üritust alustanud Ensemble U: ja ekke programm tegi pigem kordaläinult seda, milles Kristjan Järvi, Bellatrix ja Gene Pritsker kaks päeva varem Kultuurikatlas läbi kukkusid. Kuna pean väga oluliseks loomingu ja selle autori vahetut seost teoste esitamisel, siis jätsid sügavaima mulje kavva võetud ekke lood. Kuulsime moodsatest elektroonikasuundadest teadlikku muusikat, mille saundidest kumab läbi nn ebaõnnestumise esteetika, süsteemiviga, igasugused kribinad-krabinad, errorid, orgaaniliselt kompositsiooni kaasatud ilukõla nihestavad kvaasihelid. See peaks olema kord Kim Cascone poolt defineeritud postdigitaalsuse väljendus, aga Apple´i logo ei varjutanud antud juhul äraspidist näputöö-saundi arhitektuuri. Istumiskontserdil, ilma ülevõimendatud hüpermeelelisuse taotluseta, avab selline tantsumuusikaga flirtiv ala end palju ruumitundlikumalt.

 

Ensemble U: ja ekke Mustpeade Majas. Autor: Margaret Mäses/ Tallinn Music Week

Ja see digitaalsusest välja kasvanud organiseeritud glitch kandub nüüdismuusikas üle ka traditsioonilistele kammerpillidele – Tarmo Johannes kasutas flööti samavõrra atmosfääri loomiseks, müra- ja rütmielemendina kui motiivikandjana. Ta kasutas seda n-ö "valesti". Ka suur osa samal õhtul esinenud Korvat Auki Ensemble´i free-jazz´ilikust loomingust moodustus paljuski just instrumentide väärkasutusest. Kõige krooniks manifesteerisid Ensemble U: ja ekke koos Hollandi ansambliga In Code seda sõnumit teosega, mida Taavi Kerikmäe iseloomustas sõnaga failure – ehk siis õnnestunuks võiks lugeda seda, kuivõrd hästi suudavad nad esineda läbikukkujatena. Sümpaatne idee. Sümpaatne oli ka In Code´i audiovisuaalne etteaste –Terry Riley teos "In C" – mille sümboolikas võis näha kõike ringjat ja kumerat Ouroborosest ja vikerkaarest kuni kella sihverplaadini välja.

Pigem kontseptuaalsed teosed, mis U: kavas esitusele tulid, nagu John Cage´i "Radio Music" või üks Tom Johnsoni "Counting Duet", võinuks sama hästi ka vahele jätta, aga tõsi ta on, et mängulisus ja satiir pigem kaunistavad tõsimeelsuse vangistuses klassikailma. Lihtsalt, see minimalismi sildi all tüüpiliselt avangardina esitatav teostebukett hakkab omakorda kivistunud kaanoniks muutudes väikestviisi iseenda kunagist rõhujat kehastama.

Tahaks siinkohal veel viidata Gadamerile, kes olevat öelnud midagi sellist, et traditsiooni ümberkujundamine ei ole mitte kuidagi traditsiooni essentsiga vähem kooskõlas kui selle puritaanlik kaitsmine. Eluterve osa nüüdismuusikast suudab seda tabada ja selleks ei tule loovutada midagi professionaalsusele omasest, suisa sportlikust sooritusvõimest. Kõnekaim näide sellest tuli ehk Heigo Rosina virtuoossest perkussioonide valdamise techne´st – lühikest aega on täitsa põnev jälgida, mida suurepärane käsitööline meile inimvõimete piiril edastada suudab.

Heigo Rosin Mustpeade Majas. Autor: Margaret Mäses/ Tallinn Music Week

Paul Fowleri teoses "Michiyuki, the Road to Death" andus Rosin oma põhitalendi kõrval aga samavõrra näitlemisele, sest etendamisnõue olevat ka partituuri sisse kirjutatud. Arvestades klassikaringkonnas kinnistunud muusikaspetsiifilist pühaduse oreooli, avaldub selline ülipüüdlik kaasavara-pateetika pigem humoorikana, mitte et ta samal ajal oma geneerilisel moel mõnusalt meelelahutuslik poleks. Sõbralikult muigama võttis küll, olgugi et programmiline teose teema on selline kataklüsmiline. Ainus asi, mis takistab meil aga avameelselt totakaid asju ka totakaks nimetamast, on sageli institutsionaalse-akadeemilise establishment´i põikpäine raamistik. Toonitan, et see kehtib minu arust siiski ainult kaunite kunstide piires. Enamik püüdlusi, kus näitlejad üritavad laulda, lõpevad katastroofis. See väide aga kehtib üldjuhul ka vastupidises seoses.

Kokkuvõtteks, kui popmuusikale mõjub TMW piiratud ajaraam pigem ebasoodsalt, siis klassikatraditsiooniga suuremat sidet omavate etteastete peal toimib konveiermeetod pigem vaimustavalt kontsentreerivalt, kui just pole tuldud teadlikult lolli mängima.

Kõik need "õnnetused", mida lubab aga avatum kontserdiformaat muidu nõudliku-snoobliku publiku korral – see Ellerheina esitust täiendanud, kogemata paatost lõhkunud mobiilihelin, need nihelemised ja õlleuimas jõmmid, kes vahepeal kõrvaltoolidel midagi poolsosinal rögisesid, liberaalne riietus- ja suhteliselt vaba liikumisetikett – mõjuvad ka kõnealusele skeenele pigem kainestavalt. Ellerhein laulis ikka ju sama kaunilt, ehk kaunimaltki veel.

Proovigem siis vaadelda kõrge-madal ja pop-klassika dihhotoomiates mõlemaid poolusi neile traditsiooniliselt omistatud taustsüsteemidest ka diametraalselt erinevates, aga mitte ainult polariseerivates käsitlustes. Seda tehes ei tohiks aga lauspopulismi langeda. Vist üsna vähetuntud kultuuriakadeemik John Street on nimetanud selliselt lähenevaid tegelasi kenasti pragmaatikutest postmodernistideks – võime ju kalkuleerivalt otsida esteetilist väärtust formaalsetele kontuuridele tähelepanu pööramata. TMW on hea platvorm selliseid sõnumeid edastamaks. Seekord, minu külastuskogemust aluseks võttes, tuli nagu osaliselt välja, aga osaliselt läks nagu luhta ka. Eks saate eelnevast isegi aru.

Igal juhul, elagu TMW!

Ensemble U:, ekke ja In Code´i etteastet saab järele vaadata SIIT.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: