Tihti, vaadates elektrooniliste muusikute laive, jääb midagi puudu. Okei, see muusika võib olla särav, värviline ja huvitav, kuid see ei ole nii-öelda "lavastuslikult" kuigi põnev. Üks jorss tiksumas plaadimasinate taga, keeramas nuppe ja tegemas targa näoga igasugu asju, millest publik tegelikult midagi suurt aru ei saa. Seepärast oli Shigeto kontsert täiesti teine tase, kuna arvuti taga olemine tähendas vaid asjade paikasättimist. Shigeto pani saundid paika, keris loo vaikselt käima, ja siis istus trummide taha.

Kuulsingi mitmelt tuttavalt, et nende jaoks läks kontsert käima alles siis, kui Shigeto trummidega sisse tuli. Ja võib seda vist öelda küll, sest need trummid andsid tema lugudele hoopis uue hingamise. Ja see ei kõlanud tänu sellele nagu veidra "mängin-biiti-ja-trumme" drum-n-bass'ina, vaid see oli täiesti omanäoline elektroonika. Trummid ei olnud staatilised, vaid liikusid ringi, kõlasid huvitavalt. Elektroonilise muusika etendus laval oli palju huvitavam, kui me muidu harjunud oleme.

AUX peosari tõestas end taas. Nad on toonud seni vägagi huvitava kokkuvõtte senisest elektroonilisest muusikast, mis maailmas laineid lööb. Võtame kas Lapaluxi, kes paistab silma bonobolikult sädeleva ja sõbraliku kõlaga või Benji B, kes on muutnud enda DJ-settidega paljude Briti noorte muusikamaitset. Nüüd Shigeto, ja tulemas on veel ka Detroit Swindle. See on peosari, mis ei tungi underground'i, vaid püsib maa peal, inimeste seas. See ei ole narkopidu ega mingi salajane keldrikogunemine, mida Eesti elektroonilise muusika peod tihti kipuvad olema. Sinna tulevad tavalised inimesed ka, ausalt. Ja see on superäge!

Ning juba kolmandat korda ei suutnud ma vastu panna tundele, et AUX peod on nagu Boiler Roomi videod, mida tihti heldimusega Youtube'ist vaatan. Kui selline tunne tekib, siis on kõik vist väga hästi?