Näitusel püüabki tõenäoliselt enim pilke Toomas Pihti jalgrattakogu, mis on pärit ajavahemikust 1850 kuni 1930, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kõige erilisem ratas minu jaoks on puidust velgedega ratas, mille ma päästsin põhimõtteliselt vanarauast ära. Tegin selle korda - värvisin, lihvisin. Ja nüüd on see mul elutoas seina peal," kirjeldas Piht.

Tema rattakogust on näitusel esindatud kümme suurt ratast ning kolm lasteratast. Rattaid on ta nüüdseks kogunud pea kümme aastat ning neid leiab ta oma kogusse laatadelt, foorumitest ning ka vanarauast.

"Alguse sai see sellest, et tahtsin naisele ühte ilusat jalgratast sõitmiseks ja leidsin ühe vanaaegse jalgratta. Tegin selle korda, värvisin," rääkis Piht.

Mikko Savikko on näitusele viinud eestikeelsed kokaraamatud alates 1860. aastast. Tema sõnul võib nende raamatute põhjal väita, et juba toona räägiti kahest teemast, mis on väga aktuaalsed ka tänapäeval.

"On see alkoholiprobleem, mis praegusel hetkel tulise vestluse teema Eestis, ja teine on taimetoitlus. Taimetoitlus oli 80 aastat tagasi päris moeasi. Crème brûlée on juba 200 aastat olnud Eestis," selgitas Savikko.

Veterankoguja Henno Sepp on elu jooksul kõiksugu väiksemaid asju kogunud. Alustas ta seda juba aastal 1928. Näitusele on ta seekord viinud postkaardid teemal "Ema ja laps".

"Ma läksin suvel kirbuturule ja mul õnnestus sealt osta korraga 180 kunstipostkaarti. Ma hakkasin koguma kuueaastaselt. Esimene täditütar kinkis mulle 200 postmarki ja sellest hakkas kogumine. Lihtsam on ütelda, et ma kogusin kõike, mis vähegi väiksemad asjad olid. Ainult raudteevagunid jäid eemale," ütles Sepp.

Näitusel on veel palju teisigi kogusid ning näha saab neid 12. veebruarini.