Filmikriitik Andrei Liimets selgitas "OP-is", et "T2 Trainspotting" on kaua oodatud ning paljude jaoks ka kardetud järg 1996. aasta hittfilmile "Trainspotting". "Mõlemad teosed toetuvad kaudselt Šoti kirjaniku Irvine Welshi teostele, kuigi nad võtavad päris suuri vabadusi raamatutes toimuvaga, ennekõike on sealt võetud karakterid," sõnas ta ja lisas, et "Trainspotting" pälvis üheksakümnendatel palju tähelepanu sellega, et käsitles väga avameelselt narkosõltuvust.

"Minu arvates leidis Danny Boyle väga hea tasakaalu, et näidata, miks üldse inimesed tarbivad narkootikume ning millised on need tunded ja kogemused, mida nad sealt otsivad," nentis Liimets ja tõi välja, et samas näitas Boyle räigelt kõiki neid halbu asju, mis järgnevad sõltuvussuhtele narkootikumidega. "Võib-olla lavastaja jäi liiga kahevahele, tehes erinevat filmi ning samas tuues sisse nostalgiamaiku, et mitte valmistada pettumust fännidele, kes lootsid leida nihilistlikku keskmist näppu institutsioonide ja rutiinse igapäevaelu suunas, mida pakkus esimene film."

Näitleja Taavi Eelmaa jaoks kehastas "T2 Trainspotting" kõige paremas vormis järge. "Kõik aspektid olid nihutatud reaalajas paarkümmend aastat hilisemaks alates näitlejate vanusest lõpetades probleemiasetusega," ütles ta ja tõdes, et kuigi oleks võinud lihtsalt korrata samu nalju ja minna taaskord bravuurilainele, siis seda ei tehtud. "Järg oli sellest olukorrast, mis saabub pärast bravuuri, sest bravuur saab varem või hiljem otsa ning sõltuvuse peab lõpetama."

"Optimistlik võti, mis seda filmi koguaeg saadab, on minu arust väga õilis," leidis Eelmaa ja tõi välja, et sõltuvus on niivõrd keeruline teema. "Kui sa räägid sõltuvusest, siis sa räägid sõltuvusega silmitsi seisvast inimesest ning pead teadma, et räägid väga isoleerunud karakterist."