"Kui vaim lõpeb otsa, jääb alles vaid ükskõiksus ja tigedus," viitas Krista Aru esmalt Jaan Tõnissoni sõnadele.

"Meil on vaim natuke kängu jäänud, sest Eesti on väga hoolsalt ja väga tublisti ehitanud seda euroopalikku Eesti riiki. /.../ Võib-olla on viga minu põlvkonnas. Me olemegi liiga vähe, liiga harva ja liiga halvasti rääkinud ja tuletanud meelde seda, kui oluline on mõelda Eesti-suguses riigis sellele, et meil mitte ei pea olema ainult head inimesed, kes ühes või teises kodukülas, praegu veel olemasolevas maakonnas, teevad seda seltsi- ja rahvakultuuritööd, vaid meil peavad olema nende inimeste jaoks asutused, mis neid natukenegi toetavad..."