Raamat koondab pika aja jooksul kirjutatud artikleid ja esseesid. On ka mõned intervjuud, Ööülikooli loengud ja ettekanded. Kõige värskemad tekstid on pärit eelmisest aastast.

Kirjandusminister Mart Juur märkis, et Luige esseistika teemad on suuremal või vähemal määral seotud ajalooga ja päris kirjanikult, millal Eesti ajaloo lõksust välja pääseb.

"Kui rääkida lõksu kinni jäämisest, siis ma räägiksin üle loo, ühe lühikese loo. Nägin ükskord televiisoris üht dokumentaalfilmi, kus psühhiaater vestles vaimuhaigla palatis väga leebel toonil patsiendiga ja küsis, et mis sa siis kõige rohkem tahaksid praegu. Patsient ütles, et koju tahaks. Psühhiaater ütles, et seda on kõige lihtsam korraldada, selle korraldame kohe ära. Aga kui sa mulle räägid, et mis sa siis kodus tegema hakkad kõigepealt. Ja patsient ütles väga tõsiselt, väga süngelt: "Kõigepealt tapan oma ema ära." Ja kui ta oleks teisiti vastanud, siis ta ei oleks olnud patsient, siis ta oleks olnud kodus. Niisugused need lõksud on, et aitab ühe pilgu või ühe lause või vaatenurga muutmisest ja sa oled lõksust väljas," jutustas kirjanik.

Sageli öeldakse, et eesti rahvas ei ole elanud kunagi nii hästi kui praegu, kui kaua meie hea elu kestab, küsis Juur. Luik sõnas, et see sõltub rahva enda valikutest.

"Kui inimesed valivad enda juhtideks tonte ja tolasid, siis ei maksa viriseda, et tondid ja tolad juhivad," tõdes Luik muu hulgas.