Meie rikkused? Need on vaimsed. Seda on eri aegadel taibatud ja unustatud, seda arusaama maha salatud ja maha surutud, meenutatud. Kui aastal 1979 Kuusalus Eduard Ahrensi haual käisin, oli see unustuses ja räämas, sealt oli silmnähtavalt üle käinud hoolimatus või isegi pahatahtlikkus.

Eduard Ahrens (3. aprill 1803 Tallinn – 19. veebruar 1863 Kuusalu) oli baltisaksa päritolu kirikutegelane ning eesti keele uurija ja keelekorraldaja. Ahrens taotles kirikukeele parandamist ning rahvakeelele lähendamist. Tema arusaama järgi oli vaja uut kirjaviisi, nii et kirjutatav ja väljaöeldav, kiri ja kõne kokku sobiksid. Ahrensi "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" (1842, teine osa 1853) tähendas loobumist saksa ja ladina orientatsiooniga grammatikatraditsioonist ja üleminekut eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Uus kirjaviis levis visalt, aga kindlalt ning kujunes oluliseks elemendiks eesti kirjakeele ja kogu kultuuri eest peetud võitluses 19. sajandi teisel poolel.

10. augustil 2017 avati Kuusalus Eduard Ahrensile mälestusmärk. See toimus kohalike inimeste eestvõttel ja suuresti rahva annetuste toel.

LEID

Ahrensi haual
tundmatu haamriga
kiviplaati
räisatud
selgesti
tuikav
diagonaalne

mõ-ra

läbi südame
vana grammatika

1979
(Luulekogus: Kalle Kurg, "Pimeduse värvid". Virgela 1999, lk. 13)