Esimest ideeringi tema võiks Unduski sõnul nimetada kui Jaan Kross ja autobiografism.

"Teatavasti on Jaan Kross ise andnud päris mitmeid vihjeid, kuidas ta on jõudnud oma tegelaste juurde. Nende isiklike kohaaistingute kaudu, et keegi tegelane on kunagi viibinud samas kohas, kus on tema. Näiteks Kui Kross ütleb, et ta pole kindel, kas ta oleks jõudnud Balthasar Russowi juurde, kui nad ei oleks olnud ühe kandi poisid ja ei oleks nuusutanud neid samu Kalamaja lõhnu. Selles mõttes me võime öelda, et kogu see tema ajalooliste tegelaste galerii on nagu tema teatavate isiklike mina-aistingute laiendus," rääkis Undusk.

"Võime ju öelda, et Kross tegi tegelikult midagi sellist, mida ei tohiks teha, sest me ei näe teise inimese sisse ja veelgi vähem näeme me ajaloolise tegelase sisse. Aga samal ajal võib ju ka öelda, et kõik need mina-kõned, mida Krossi tegelane esitab, need on selle mina-kõne läbi Krossi enda kõned;" lisas ta.

"Nüüd selle artikli teine ring, teine kontsenter. Ma tahtsin midagi mõelda ja öelda kultuurist, kultuuri enesetunnetusest. Minu arust kultuuris on hästi oluline, et teatavad teadmised, mida me saavutame, on tegelikult meie väga individuaalsete aistingute n-ö laiendused. Kas me mõtleme nüüd nende individuaalsete aistingute all kas või oma keelt, oma mingisuguseid lapsepõlvemälestusi, aga minu arust kultuuris on väga oluline, et kultuur toimiks hästi, et me mõistame seda seost kõige paremate suuremate teadmiste ja mingi väga isikliku aistingutevälja vahel," selgitas Undusk.

"Kolmas ring selles artiklis on see, et ma tegelikult tahtsin midagi öelda ka kirjanduse kohta, mis on kirjanduse roll ühiskonnas. Jah, kirjandus on asjade tunnetuse erinevate vormide seoste läbimõtlemine, nähtavale toomine, et need on omavahel seotud."