Kui pealtnäha võib tunduda "Kedi" kui nunnu loomafilm kiisupoegadest, siis tegelikult näitab režissöör Ceyda Torun läbi kasside vaatepunkti - kaamera liigub madalalt, hiilib mööda nurgataguseid ja tutvustab kohti, mida inimsilm muidu ei näe - linnaelu ilu ja valu. Istanbul, mida me filmis näeme, ei ole mitte rahvarohke suurlinn, vaid hoopis hiigelsuur mänguväljak kassidele, kes elavad inimestega käsikäes. Üks ei sega teist, pigem aitavad kassid inimestel saada üle karidest, mis muidu jääksid ületamatuteks.

Ajal, mil linnakeskkonnas mõne looma - kui jätame tuvid ja rotid välja! - kohtamine tekitab enamikes inimestes paanikat ja paneb kutsuma loomapüüdjaid, on eriti kirgastav näha sellist linna nagu Istanbul. Kassid elavad tänavatel, aga see ei tähenda, et nende elu oleks kuidagi halb. Kõik kassid, kelle elusaatused poevad kiirelt vaataja südamesse, on leidnud endale inimestest kaitseinglid, kes neile igapäevaselt head-paremat süüa annavad ning vajadusel ka peavarju pakuvad. Ise olen sarnast asja kogenud Rhodosel, kus tänavakassid on samuti orgaaniline osa linnast.

Filmi arenedes harjub vaataja lõpuks kassidega sedavõrd, et nende väikesed soovid, põgusad rivaalitsemised ja igapäevased rutiinid muudavad nad vaat et inimlikeks. Või kui me vaatama veel suuremat pilti, siis isegi jumalikeks - Istanbuli inimeste vestlused, mis kogu filmi saadavad, aitavad luua pildi sellest, kui olulised on kassid tegelikult nende inimeste jaoks. Inimesed on kassidele kaitseingliteks ning kassid on kaitseingliks inimestele - see on vastastikune suhe, mis ei toimi ilma teineteiseta.

Mulle puges eriti südamesse just kass, kes käis igapäevaselt kohaliku gurmeepoe ukse taga, kust ta sai toiduks kõige peenemat toidukraami, mida isegi enamik inimesed endale lubada ei saa. Tõeline aristokraat, kes elab unistuste elu. Tehke järgi!

"Kedi" on ETV2 eetris 19. veebruaril kell 22:30.