KUUS LUULETUST ÖÖLE

+++

Tänasesse öösse

siin metsade vahel

mahub nii palju vaikust

et kuuvalgus hakkab helisema

minus eneses on kergus

ent võõras igatsus

ulatub linnast minuni –

nooruse igavene igatsus

või tuleb see mullast –

noorte valloonide

kiiruga maetud luudest

siin väikese emajõe ääres

või metsa unustatud 
eesti poiste

ikka veel külmetavatest

hingedest

+++

Kui tulen

mööda liiva tänavat

vanade haudade vahelt alla

ja jõe ääres
jooksevad tüdrukud

mulle oma punaste
ent veel värvimata huultega vastu

siis on haudades

ning tüdrukute huultes ja silmades
nii palju saladusi

mida armastavas hinges
koos hoida

umbes nagu ka kuu

kui ta kord

jõe kohale tõuseb 
seob kõik öö saladused

üheks värisevaks

valguseks

+++

Varesed hoiavad must eemale

teevad vaid pimedas

oma karedat häält

aga vastu mu otsaesist

põrkuvad hinged

videvikust rasked ja rahutud

tume vesi voolab mööda –

kellel meist sõbrad

tuleb järgmisena minna üle

kes meist jääb järgmisena

tärkavas pimeduses

varestele seltsiks

+++

Tähed lähevad juba varakult

meie igaöiste pihtimuste eest

pilvede taha peitu

eks ole ju minajuba kooliajast peale
olnud osav puuduja

tean seal pilvedes ühte veel

kes ei taha meist

enam midagi kuulda

ta on teinud südame kõvaks

ning see kallab nüüd ülalt

oma ükskõikset valgust

+++

Kuuvalguse varjud

kui ma mõtlen nende peale nüüd

tundusid hõbedaselt säravad

aga eks kuu oli muidugi sama

ilus möödanik on nüüd

tumm nagu luik – ainult pildid

ainult helendav vari tiikidel

millest kuu jõi tookord

oma ilusat olematust
 

+++

Öösel on muretu

öösel hoiavad tähed

oma nähtamatus võrgus

maad kõvasti kinni

silmad saavad siis

kevadvalgusest puhkust –

tujukast ja muutlikust

kevadpäevade ilust

tüdrukute naeratustest

läbi veel hõredate puude

läbi helesinise õhu

öösel on muretu

öösel tuletavad tähed meelde

ka selle teise valguse