Sõjasulasel on paunas

pisut ööd ja üks kiri.

Siis kui auväljal lipud on loetud,

tuleb tal meelde see kiri.

Ja kui sõprade haavad on seotud,

tuleb meelde see kiri.

Ja kui preestril palved on loetud,

tuleb meelde see kiri.

Armas paater, paari hõbetüki eest

loe üksainus kord veel seda sõna!

Armas vennas, paari hõbetüki eest

loe üksainus kord veel seda sõna!

Sõjasulasel on paunas

pisut ööd ja tulekivi.

Siis kui hing on õhtuks sisse jäänd,

tuleb meelde see kivi.

Laagritulele hakatust lööb

ta külmas käes tulekivi,

sooja vendade kontidesse

külmas käes tulekivi.

Tähti võõramaa taevasse

lööb sulase käes tulekivi.

Tähne surmaratsu laudjale

lööb sulase käes tulekivi.

Sõjasulasel on paunas

pisut ööd ja pajuvile.

Siis kui tähed on taevasse süüdatud,

tuleb tal meelde see vile.

Selle vile sees on peidus

mehe vaevane elu.

Selle vile sees on peidus

noore hulkuri elu.

Pajuvile sees peidus on viis,

mis on olnud sääl kauem kui elu.

Viisi ingel saab endale,

kõver mõõk kui kord kustutab elu.