Indrek Hirv. Sõjasulase laul

Indrek Hirve 1997. aasta luuletus peagi ilmuvast kogust.
Sõjasulasel on paunas
pisut ööd ja üks kiri.
Siis kui auväljal lipud on loetud,
tuleb tal meelde see kiri.
Ja kui sõprade haavad on seotud,
tuleb meelde see kiri.
Ja kui preestril palved on loetud,
tuleb meelde see kiri.
Armas paater, paari hõbetüki eest
loe üksainus kord veel seda sõna!
Armas vennas, paari hõbetüki eest
loe üksainus kord veel seda sõna!
Sõjasulasel on paunas
pisut ööd ja tulekivi.
Siis kui hing on õhtuks sisse jäänd,
tuleb meelde see kivi.
Laagritulele hakatust lööb
ta külmas käes tulekivi,
sooja vendade kontidesse
külmas käes tulekivi.
Tähti võõramaa taevasse
lööb sulase käes tulekivi.
Tähne surmaratsu laudjale
lööb sulase käes tulekivi.
Sõjasulasel on paunas
pisut ööd ja pajuvile.
Siis kui tähed on taevasse süüdatud,
tuleb tal meelde see vile.
Selle vile sees on peidus
mehe vaevane elu.
Selle vile sees on peidus
noore hulkuri elu.
Pajuvile sees peidus on viis,
mis on olnud sääl kauem kui elu.
Viisi ingel saab endale,
kõver mõõk kui kord kustutab elu.
Toimetaja: Merit Maarits