+++

Puude juured

on toomemäe veenid

raagus oksad

on toomemäe närvid

mägi karjatab

kui hommikune hakiparv

teeb tiiru raekoja kohal

toomkirik on unustanud

suu lahti

ning vaatab nüüd surmale

otse silma

+++

Siiski veel siinpool

maailma varju

silmis tuul ja

merede vabadus

kuulan öösiti

mida jutustab mu veri –

varem kuulamata jäänud

ema-isa saladusi

et hoida ära

saatuse kordumist

libistan koti õlalt –

ja laulan

+++

Vana villane mantel puude kohal

ning sellest kõrgemal

rahulik ja selge öö

kohev surnute muld

me märgade jalgade all –

ning mullas pakitseb juba kevad

üks kauge heli riivab su põske –

tuul tuleb jõe poolt

ja õpetab meile õrnust

ei need ei ole üksnes

mälestused mu veres

mis sulavad su soojusest

see on üks vana laul –

laul mis tuletab ennast meelde

üha uuel ja uuel kõrgusel

+++

Nagu kerjus

oma ainsat hõbemünti

peidan ma ärgates

üht juba ununenud nägu

ning mu südame savist

sõtkub algav päev

välja majad ja puud

ja kergelt väriseva taeva

kalgilt nagu uskmatu silm

vaatab kahvatu kuu

päikesetõusu ja mu

peidetud mälestust

+++

Kogu kurbus

ei mahu

raamide vahele –

kogu kurbus 
ei mahu

piiskadesse klaasil

osa koguneb

pimeda talve jooksul

mäekülge mu akna taga

ent teispool toomemäge

on mägesid veel –

munamägi ja mount everest

suurte mägede kurbus on suur –

suurte mägede kurbus

mu südames

+++

Emajõe niiske kurbus

vastu hommikut

kui kõik tähed

on juba uppunud

mu veri on veel ööd täis –

pisikesi elavaid mulle

mis panevad koolilapsi

läbi une naeratama

jah varsti nad ju tulevad

pooljoostes üle toome

ning rõõm pakitseb neis

nagu taevasinine pilvedes