*

Varsti on kardin kinni
tühine igapäevane etendus
kohendab oma viimast vaatust
mõni südame valguselaik
veel lavalaudadel

nüüd tuleks meil
otsida väljapääsu
läbi halli teatritolmu
õhtupäikese kätte
sealpool elu ja surma

*

Keegi teeb mulle haiget
ja ma äigan talle pimeduses
ja ta äigab vastu

ning ma jooksen mööda
udu ja und
ja löön ja löön

ja muidugi ma ei saa pihta
õieti ei saa tema ka enam pihta
kogu valu jääb õhku rippuma

nii nagu täht
kes tahaks minna ära
teise taevasse

jah kogu valu jääb õhku rippuma
ja ma lähen välja ja hingan öö jahedust
ning toetan oma kuumava pea
vastu ta lohutavat kätt

*

Vahel tuleb mõte surmast
ja libistab end läbi juuste
paotab mu peas üht tagaust -
ent kaob siis uuesti öösse

kõik mu muud mõtted jäävad
muidugi kohe seisma
sest surma mõte on suur
muud mõtted ei tulegi enam tagasi

nii jäävad vaid vaikuse augud
ümber külmade oimukohtade -
väikesed vaikuse augud
täis maailmaruumi avarust

*

Elu libiseb
mu sõrmede vahelt
nagu vesi

õnn libiseb sõrmede vahelt
nagu pilved läbi okste
üleval mäel

mu õnn on siit pääsenud 
lugema tähti
ülalpool pilvi

ah oleks mu sõrmed
tugevad kui puud
ei oleks mu suu
täis karjeid -
raskeid kui kivid
üleval mäel

*

Mina ei tea kas seista müüri ees
silmad lahti või kinni
(jah see on viimane müür
viimne takistus enne teispoolsust)

nii nagu pole vahet
kas silmad on lahti või kinni
pole ka vahet kui paks on sein
sest kui meid enam siinpool ei ole
oleme sealpool nii või teisiti

ning siin ei jää teha muud
kui seista ühes käes külmus
ja teises kogu armastus -
nii palju kui seda meis veel on

*

Kui sa unustad ennast
minu unustamistesse
ei ole see ükskõiksus -
see on suubumine
suurde unustusse

kus on kahetsuse tondid
ning eemal ka teised -
meile armsad surnud
kelle tarbetu õrnus
meenutab su käte oma

kuid kui päike tõuseb
ja su erutatud keha
neelab endasse uut päeva
helendab unustuses siiski veel
selge ja varjundirikas lapsepõlv