+

Siin üleval puude vahel
vanas pargis mida piirab
tänavate ja majade
lärmakas rägastik

siin vaikses paigas
kus kollased lehed
ja vanad hinged
riivavad väsinud pead

ja õhtune valgus läbib oksi
kui õrn aga lopsakas lill
ning kauge lapsepõlv
kui jumala uni

aga näe - esimese lume
heledaid räitsakaid
nagu ilmsüüta hingi
langeb mustale maale

+

Mille muuga
peaksingi kärsitutel öödel
oma üksindust toitma
kui üksindusega

olen ju uidanud küll
ükskõikses maailmas -
otsinud tundmatuid sõpru
või armsamaid

või silitanud
mere juuste
heledaid laineid

või lootnud et mu tiivad
sünnitavad lennul pilvi
millele toetada pea

ent kui silmapiiri on taas 
katnud võõrad sügispilved
olen pidanud siiski
üksindusega leppima

+

Siia tänavale
tulen ma
oma unetuse eest ära

sinu aeda
kus ka tuul varjab end
halbade mälestuste eest

kus armastus ei naerata
kahvatute huultega
nähes mu piinu

kus nii kurbus kui rõõm
on vaid varahommikune udu
ümber su õunapuude

+

Kannan su käsi kui krooni
su käsi ümber oma pea
ümber oma väsinud pea

sa võtad nad taskust
kus nad on ajanud juuri
esimesest naeratusest peale

ja katad mu valutavad silmad
su naeratus katab mu suu
su sõnad mu vaikimise

siis kannan ma õhtuni su käsi
kui võidupärga kui krooni
ümber oma väsinud pea

+

Kui päike vajus
ja meie varjud vaatasid
kuidas vesi kaob allavoolu

meie varjud 
veel koos aga kiirustavast veest
juba lahku kistud

vahtrate leek mäel
oli olnud ilus - nii nagu oli ilus
ka viimane valgus pilvedel

ja sügav öö
kui ta tungis läbi udu
et viia lõpuni mida ootasime

+

Armunud torkavad vahel
kurbusesse auke
pilvedesse kurbuse kohal

aga öö on piiritu
poeb patjade ja tekkide alla
varitsema hajevil ärkajaid

poeb puude ja majade varju
varitsema hiliseid luuletajaid
kes astuvad tuikudes kodu poole

tõsi - vahel on natuke lootust
vahel paistab pilvede vahelt üks täht
päeval pole ju sedagi