*
Olen sind armastanud
suurtes lainetes
heledas päikeses
su kuldudemetega reitel

olen sind armastanud pilvedes
kui nad tulid oma kurbade nägudega
hoides vaevaga üleval
vihmamärga taevast

olen sind armastanud jões -
tumedas voos mis peidab
mu nooruse sügavust

olen sind armastanud olematuses
üha põgenevas tulevikus mis
läbib hommikuti põgusalt me und

*
Sa oled ära nii kergelt
nagu kaja ilma helita
nagu õhtune aeg
ilma raamatuta

möödud must kiirelt nagu tiib
jättes maha paar läbipaistvat mõtet
mida ma olin ennegi mõelnud
aga veel mitte tundnud

nagu õnnelik hele pilv
nagu lind kes on unustanud põõsa
milles ta sündis

nagu elu mis ei hooli surmast
nagu surm mis ei aima
et on kunagi elanud

*

Mu aken tuletab
igal õhtul meelde
ülikooli heledad sambad
ja tähed toomemäe kohal

mu uks tuletab meelde
su koputuse

*

Nii nagu puud unustavad
viimased erksad lehed
mis keerlevad mutta

unustan mina varsti
kõik ilusad hetked
siin toomemäel

kui päev uinub
on mu vaim erk
ja silmad pärani lahti

armastus ujub allavoolu
ning iga värske mõte
leiab närvi kus tuigata

*

Varahommikune udu
viib teise kalda
siinpoolsest lahku

nii nagu uni
lahutab hinge kehast

ei värve puudel
ei tuule sahinat

keegi ei tea
mida ootab 
põõsas lind

ainult sa ise
kuulatad veel
oma südame tukseid

kui hulgud hommikusi radu
ilma mõtte või sihita
nagu inimese elu

*

Tänaval lõugab üks joobnu
öine linn
laseb tema kaudu välja
päevaga kuhjunud pinget

siis jälle vaikus
purskkaev annab vaikselt teada
kuidas tunneb end
jalgealune maa

näe joodik tuleb tagasi
paneb pea kätele 
ja nutab

ning ma tunnen tema kaudu
kui mõttetu on olnud
mu enese elu