Indrek Hirve luuletused. Kuus möödunud meeleolu

Kirjanik Indrek Hirv on taas koostanud väikese luulepõimiku, mis sel korral kannab alapealkirja "Kuus möödunud meeleolu".
*
Olen sind armastanud
suurtes lainetes
heledas päikeses
su kuldudemetega reitel
olen sind armastanud pilvedes
kui nad tulid oma kurbade nägudega
hoides vaevaga üleval
vihmamärga taevast
olen sind armastanud jões -
tumedas voos mis peidab
mu nooruse sügavust
olen sind armastanud olematuses
üha põgenevas tulevikus mis
läbib hommikuti põgusalt me und
*
Sa oled ära nii kergelt
nagu kaja ilma helita
nagu õhtune aeg
ilma raamatuta
möödud must kiirelt nagu tiib
jättes maha paar läbipaistvat mõtet
mida ma olin ennegi mõelnud
aga veel mitte tundnud
nagu õnnelik hele pilv
nagu lind kes on unustanud põõsa
milles ta sündis
nagu elu mis ei hooli surmast
nagu surm mis ei aima
et on kunagi elanud
*
Mu aken tuletab
igal õhtul meelde
ülikooli heledad sambad
ja tähed toomemäe kohal
mu uks tuletab meelde
su koputuse
*
Nii nagu puud unustavad
viimased erksad lehed
mis keerlevad mutta
unustan mina varsti
kõik ilusad hetked
siin toomemäel
kui päev uinub
on mu vaim erk
ja silmad pärani lahti
armastus ujub allavoolu
ning iga värske mõte
leiab närvi kus tuigata
*
Varahommikune udu
viib teise kalda
siinpoolsest lahku
nii nagu uni
lahutab hinge kehast
ei värve puudel
ei tuule sahinat
keegi ei tea
mida ootab
põõsas lind
ainult sa ise
kuulatad veel
oma südame tukseid
kui hulgud hommikusi radu
ilma mõtte või sihita
nagu inimese elu
*
Tänaval lõugab üks joobnu
öine linn
laseb tema kaudu välja
päevaga kuhjunud pinget
siis jälle vaikus
purskkaev annab vaikselt teada
kuidas tunneb end
jalgealune maa
näe joodik tuleb tagasi
paneb pea kätele
ja nutab
ning ma tunnen tema kaudu
kui mõttetu on olnud
mu enese elu
Toimetaja: Kaspar Viilup