Kriisiluuletused | Indrek Hirv. Kuus luuletust pilvedele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Loodus
Loodus Autor/allikas: Minupilt.err.ee/Reet Sepp

ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

Indrek Hirve öised luuletused pärinevad peagi ilmuvast kogust "Ratsuritäht", mille annab välja Ilmamaa.

KUUS LUULETUST PILVEDELE 


+++

Mäest akna taga
õhkub head pimedust

 

lase pimedusel

oma põski silitada

pärast väsitavat päeva

 

lase vaikusel

oma hing kokku koguda

pärast heleda päeva
pikka praalimist

 

vaata tähti

vaata kui vaikselt nemad

oma öist palvust peavad

 

+++

Ma arvan et minus

on üks täht

kes vastab

oma vendadele taevas

 

värisevate huultega

sosistab ta minus

kaitsekõnet

oma ekslemistele

 

nagu vaene vanemateta laps

peidab ta ennast

minu südamesse

ja ootab päeva

et jääda magama

 

eks suured tähed

jätka ka päeval

teed igaviku poole

 

nende väikene vend minus

varjab silmad

ent annab mulle

vastu hommikut

oma hingejõu

 

+++

Mu hing on kadunud –

ta siples end reisil

mu veenide võrgustikust lahti

 

mu väikene metsik hing

üksinda tähtede all –

kas tal hakkab seal külm?

 

kas ta vaatab seal nüüd

valu kardinate vahelt

päikesetõusu

nagu mina siin

 

kas ta tuleb vahel

ja jälitab mind

nagu kajakas purjepaati

ning kaob siis

jälge jätmata

päikese suunas

 

või õpib mind hoopis

igaviku ees

häbenema

mind ja minu

kohmakaid samme

 

kas ta vaevub veel kunagi

märkama mu häält

pilvpehmes vaikuses –

mu hing

 

+++

Pime kaev minus

millesse päevane valgus

vaevalt ulatub

 

lööb öösiti

vaikselt

helendama

 

kuulen selle põhjas siis

oma lapsepõlve järve

rahulikke laineid

 

ent hilisemad mälestused

kasvavad minus

nagu puud

 

uute mälestuste mets

kohiseb juba

järvega võidu

 

+++

Õhtuti seisan ma ikka

kurbade tähtede

ja suurte kivide vahel

 

otsin käidud radu

kõrgel tumedal taeval

ja taeva jälge oma südamel

 

tuul on mind küll

läbi aastate kandnud

ent ma seisan ikka veel kaldal –

 

paljapäi ja paljajalu

kurbade tähtede

ja suurte kivide vahel

+++

Lehed mu kohal
silitavad
õlgu ja pead

 

jaani kiriku kell

ehmatab üles
vaikuse veenides

 

siis tunnen jälle

kuidas süda lööb

mu taldade all 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: