KUUS LUULETUST ARMSAMALE 

+++ 

Nii nagu päike

sulatab lund

sosistades

üle varemete ja puude

mäele tema nime

nii sosistan mina

sulle kõrva

sinu nime

ning sa sulad

ning sa lahustud minus

nagu kevadine jää emajões

või nagu pilv taevas

+++ 

Olen mägi

ja tüdrukud

jooksevad hommikul

mööda mu külgi

ülikooli

olen mägi

ja mu rohelised juuksed

silitavad nende ärevil taldu

kui algav suvi neilt

rõivad koorib

olen mägi

ja mu kõmin

kostab pilvedeni

kui ma surun neid 
vastu oma igatsevat rinda

+++ 

Vahel tunnen

öösel ärgates

igaviku lõhna

kui tule põlema panen

on see kohe muidugi läinud

aegamisi kahaneb ka mu ärevus

ega siis pole jälle muud

kui surun ennast sinu vastu

sa mu väikene igavik 

+++ 

Lapsed jooksevad

läbi surnuaia –

nii levib igavik

nagu linnulaul üle linna

sest siin ei tao

süda rinnus

vaid heliseb haudades

kergete jalgade all

ning iga mõte

mille õhtutuul äratab

kustutab janu

andeksandmise järele

+++

Pilvede unest
sünnib kuu

minu unes

võtab kuju

su nägu

su ripsmed

kõditavad juba

mu kaela

+++ 

Su huule

üleeilne

jälg klaasil

su huule punane jälg

räägitakse et tähed

säravad veel kaua

pärast seda kui nad on

kustunud

ja veel et

mõni laul

püsib pilvedes

kevadeni