VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi jaoks loodud kolmeosalisel virtuaalnäitusel "Tuleviku kaasavara" annab prof Piret Puppart ülevaate EKA moetudengite viimaste aastate etnograafilise moeloomingu sisust. Näidetena sellest, mil viisil pärand inimeseks ja loovisikuks olemist mõjutada võib, on näitusel esitatud Karl Joonas Alamaa installatsioon "Õunapuu all — hommage hoolele" ja Lisette Sivardi performance "VÖÖ".

Videonäitus "Tuleviku kaasavara" pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri kaasajastamisse moe kaudu. Riided on üks kaasavara minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate ühesvõtmine tulevikku sõltub selle kaasajastamise edukusest.

"Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel, sh pärandkultuurist inspireeritud riietel, on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel," märkis EKA moeosakonna juht Piret Puppart.

"Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui homseks," lisas Puppart.

Eesti Kunstiakadeemia moeosakond on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegelenud 1940. aastatest alates. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.

Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist.

Karl Joonas Alamaa teos "Õunapuu all - hommage hoolele" (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 138 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, millega toonitada inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade olulisust.

Lisette Sivardi teos "VÖÖ" (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse "Vöö", mille tsenter on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed.

Teosed jäävad vaatamiseks üles Eesti Rahva Muuseumi, Eesti kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks.