Ekke Västriku heliteos ehitub toonigeneraatorite salvestiste kordumisele ehk luupidele, mida pikendatakse magnetofonilintide jätkamise kaudu. Lindi katkemise korral kleebitakse see taas kokku ja esitatakse uuesti. Filosoofilises plaanis kordub minevik läbi salvestite ja katkestuste liitmise uues vormis. Ekke Västriku sõnul märgibki selline protsess tänapäeva vaadet minevikku, mis oli vaba digitaalsest tehnoloogiast.

"Need lindid on füüsilised ja selle maailma objektidega on võimalik käia ringi teisiti kui nullide ja ühtedega arvutiekraanil. Füüsilisus on kindlasti see, mis siin kõlaritest kostab, sedalaadi töötlust, mis juhtub selle lindiga tegemise käigus, oleks pea võimatu arvutiga protsessida," ütles helilooja.

Västrik esitleb oma doktorikontserti helikunsti festivalil Üle Heli Mustpeade maja keldrisaalis. Samas kõrval paiknebki nüüdismuusika keskuse eksperimentaalstuudio Tallinn 1965, kust festivali ajal lähevad eetrisse ka lokaalraadio saated.

Tallinn 1965 koosneb elektroonilise muusika instrumentidest, mis valmistati 1960–1970. aastatel. Stuudio võimaldab elektroonilise muusikaga tegelevatel heliloojatel ja artistidel katsetada aastakümnete taguste kõlade ja võimalustega. Võib ka mängida mõttega, et kui Eestis oleks olnud selline stuudio 60 aastat tagasi, oleks ka meil võinud olla oma Kraftwerk.

"Euroopas sisuliselt, kus need stuudiod olid, on eksperimentaalsus jooksnud paralleelselt praegu institutsionaalselt hilinenud vormi ehk see stuudio on ka meie partnerite ja naabrite juures äratanud just sellega tähelepanu, et midagi minevikust, mis oleks võinud juhtuda, võib sellegipoolest veel juhtuda," ütles Eesti Nüüdismuusika Keskuse arendusjuht Maria Hansar.

Helikunsti festival Üle Heli kestab pühapäevani.