Max Golomidov tunneb sealset elu juba kümme aastat, selles pesas on garaaž ta isal ja ka tal endal.

15-kuulise võtteperioodi jooksul saadi kohalikega veelgi lähedasemaks ja tänagi tervitasid Golomidovit maja valvur, kes on filmi üks tegelastest, ning garaažide omanik.

"See on nagu tagasitulek. Kuna elan Jaapanis ja see on mu kolmas päev Eestis, on mul rõõm siin olla. Ja mul on rõõm näha, et ta on sõbralik, ta tahab mind ka näha ja tervitab mind. See on lahe, ma arvan," ütles Golomidov.

Golomidovi sõnul on filmi peategelane maja ise, lugu jutustatakse aga boksides toimuva järgi, olgu see kellade kogumine või sõpradega aja veetmine.

Golomidov tõdeb, et alguses näitasid sealsed inimesed võttegrupile ust. Kuid selgituse peale, et tegu on filmi, mitte üksiku saatega, inimesed leebusid ning hakkasid ka ise huvi tundma.

Golomidov kinnitas, et film ei ole lavastatud ja lugusid, mida jutustada, märkas ta juba ammu garaažis ringi liikudes ja iga päev sündis mõni uus lugu. Selleks, et lood saaksid kompaktsed, tutvuti enne võtteid osatäitjatega.

"Meil oli spetsiaalne inimene - need olid tüdrukud mõlemad - kes aitasid meil nende inimestega suhelda. Nemad olid sellised assistendid, kes tegid väikse intervjuu enne, kui me tulime kaameraga," rääkis Golomidov.

Tema lemmik on lugu Leonidist, kes on vanast Mercedesest endale uue elupaiga kohaldanud. See on tema sõnul ühtaegu absurdne, traagiline ja samas ka koomiline.

"Mulle väga meeldib see eestikeelne versioon – see on pesa, kus on väiksed sipelgad, koridorid, majad. See räägib sellest, et elu palju ei muutu. See elu siin on natuke konserveeritud ja ma arvan, et see on hea, et mõned noored inimesed näevad seda elu, mis oli vanasti võib-olla nähtamatu," sõnas operaator.

Film on Golomidovi ja režissöör Loginovi kolmas ühine projekt. Loginov tõdes, et tema jaoks annab film vastuse küsimusele: mida ikkagi teevad isad garaažides?

"Sipelgapesa" teise osa tuleviku jätab Golomidov veel lahtiseks. Juba ülesvõetud, kuid filmist välja jäänud materjali jaguks selleks aga kuhjaga.