90 raamatut 90 päevaga. Walt Disney "Piilupart, Miki ja teised"
90 aasta jooksul, mis lahutavad meid regulaarsete raadiosaadete algusest Eestis, on ilmunud maailmas palju põnevat kirjandust. Need raamatud on kõik oma ajastu lapsed ja ühtlasi selle kujundajad, peegeldades erinevaid tehnilisi, kultuurilisi ja poliitilisi olusid. Vikerraadio toimetajad Urmas Vadi ja Peeter Helme valisid välja 90 teost ajavahemikust 1926 kuni 2016, mida tutvustatakse iga päev alates 5. septembrist. Teksti kujul saab neid lugeda ERR kultuuriportaalist.
Aasta on 1972.
30. jaanuaril leiab Põhja-Iirimaal, Derry linnas aset Verine pühapäev. U2 on teinud sellest laulu "Sunday Bloody Sunday". Kosmoses on viimasel ajal vilgast liikumist - USA Kennedy Kosmosekeskusest algab Apollo 16 mehitatud lend Kuule. Ameerika kinno jõuab aga film "Ristiisa". Torontos toimuvad esimesed Eesti Päevad. 72. aasta suvel saab valmis Viru hotell ja Eesti Televisioon alustab värvisaadete edastamist.
Umbes sama oluline kui Viru hotell soomlastele ja eesti ärikatele ja sama värviline ning tähtis kui saated ETVs on sel aastal kirjastuse Kunst välja antud Walt Disney koomiksiraamat "Piilupart, Miki ja teised". Iga endast lugupidava poisi ja tüdruku, aga ka nooruki jaoks oli eluküsimus, kas sul on see raamat ja sa oled tegija, või sul ei ole seda raamatut ja ka sind ennast pole. Minu ema oli pikalt raamatupoe järjekorras seisnud ja meil oli see Donaldi koomiksiraamat, aga siis läks raamat kuhugi kaduma ja see traagika oli kirjeldamatu. Nagu oleks päike kustunud, nagu oleks kokku kukkunud Viru hotell ja Eesti Televisioon muutuks taas mustvalgeks ja näitaks õhtuseks multikaks "Klaasikillumängu".
Selle raamatu tiitellehe teisel küljel on kirjas, et pildid on pärit ja tekstid tõlgitud soomekeelesest ajakirjast Aku Ankka. Huvitav, kas ka Disney kompanii taskusse jõudis Kunsti kirjastusest autorihonorari? Aga ju toonased kommunistlikud inimesed sellele ei mõelnud, kõik, mis oli, oli kõigi oma, ja see, et Disney oli nüüd meie oma, oli ainult hea.
Mis selles Donaldi koomiksiraamatus siis nii erilist oli? No muidugi see rõõm, et pilte oli palju, lugemist vähe. Ja kogu aeg toimub midagi. On küll raamat, aga tegelikult nagu multikas. Parimad koomiksid on selles raamatus need, kus tegutseb Doonald. Päris normaalne inimene, või part, ta ei ole. Donald on neurootiline, kindlasti tegutseb rohkem, kui mõtleb, ja klassikalise koomilise kangelasena ta ei tunnista enda vigu seni, kuni asjad on juba päris valesti, aga ka siis tuleb lõpuks kuskilt lahendus, mis tegelikult sobib Donaldile. Kindlasti edastab see teos meile hoopis teistsuguseid väärtusi, kui me olime harjunud. Siin ei ole metsas kännu otsas kassi, kes kutsub lapsi lugema ja kes ei oska, saab tukast sugeda. Selmet olla korralik ja usin ja kasin, võib olla hoolimatu, ablas ja pöörane ning taga ajada ei vähemat ega rohkemat kui kulda. See liin läbib raamatut. Kui nüüd järgi mõelda, siis kas need väärtused, mida piilupart Donald esindab, pole mitte kapitalistliku maailma alusteks?
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio