"See on nii 2008," ütles tuppa siseneja, kui Goldie "I Think of You'd" kuulasin. Asi pole praegu selles, et arvaja pani aastanumbriga veidi mööda. Selle üle võib küll vaielda, kuid drum and bassi kuldaeg jääb pigem 1990. aastatesse. Märkus see-eest oli tabav.

Goldie ehk Clifford Joseph Price'i viimane album ilmus 2009. aastal ning kaheksa-aastase pausi järel on justkui õigustatud ootus, et artistil on uue kauamängiva tegemiseks põhjus. Kuid Goldie "Journey Man'i" kuulates ei registreeri kõrv midagi värsket peale selle, et drum and bassile lisaks on varasemast rohkem ballaade. Seega pole tegemist albumiga aastast 2017, vaid heliastmed viivad tõepoolest mineviku suunas.

Probleem, kui seda niimoodi defineerida, seisneb arvatavasti selles, et liiga palju saab paralleele luua Goldie edu aluse "Timeless'iga", mille Price lõi 1995. aastal. "Timeless" aitas tuua drum and bassi kuulajale lähemale ning andis žanrile laiemat kõlapinda. Kui pöörduda tagasi küsimuse juurde, mis on drum and bassi hiilgeperiood, siis paljud viitavad just 1990ndate keskpaigale, mil ilmus ka "Timeless".

Isegi kui minevikku vaatav, pole album halb. "Horizons" toob esile tuttava goldieliku meloodia ja kiirete biitide segamise, kuhu on kaasatud kummituslikud vokaalid. Esilugu tekitab uneleva atmosfääri ning 160–180 lööki minutis ei tundu nii kiire, kui tegelikult peaks olema. Järgnev lugu "Prism" lisab teravust ning sütitab ootust huvitavaks muusikaliseks teekonnaks.

Kui kõlama hakkab "Mountains", on aga selge, et ainult trummile ja bassile ei ole "Journey Man" küll pühendatud. Tegemist on ballaadiga, mille kohta võib öelda, et trumm on olemas, kuid bassi vaevalt. Seejuures "Truth'il" puuduvad mõlemad osised. "Castaway" eraldi kõlab aga kui kaasa haarav poplugu mõnelt huvitavalt uuelt bändilt, kes ei lase EDM'il endaga flirtida. "Journey Man" sisaldab seega lugusid, mida ei saa liigitada drum and bassiks.

Terve album ei liigu eriti sujuvalt ühelt stiililt või tempolt teisele. Kui alguses lood veel vahetuvad kiirelt aeglasele ja vastupidi, siis albumi teises pooles pea pool tundi aeglasemat kulgemist võib drum and bassi austajale mõjuda demotiveerivalt. Samas pakub varieeritus pausi žanrist võhiklikumale kuulajale, kelle jaoks on vahepalad vajalikud. Milleks teha aga albumit kellelegi, kellele žanr tema headuses korda ei lähe?

Hetkel pole käes drum and bassi hiilgeaeg ning meeldida mitmele osapoolele võib keeruliseks, kui mitte võimatuks osutuda. Goldie suutis seda 1995. aastal, kuid ajad on muutunud ning kaks korda muusikaajalukku end kirjutada on nõudlik ootus.

"Journey Man" ei üllata nii nagu trummi ja bassi legend seda võiks, kuid pealkirjast lähtudes pakub ta siiski rännakut Goldie maailma. Price'ile on olnud alati teatud võtted sümpaatsed ning need kõlavad ka albumil. Arvatavasti polegi Goldie eesmärk olnud meeldida, pigem tõmmata otsad kokku ja näidata, et oskused pole roostes, ideed ehk lihtsalt otsas.

"I Think of You" läheb uuesti peale. Ega tervet albumit jaksagi kogu aeg kuulata, piisab ühest-paarist heast kummitavast loost...