Kui palju peab kunstnik vaeva nägema, et tema töö oleks vastuvõetav ja mõistetav? Kas üks ühevärviline ruut on vähem kunst kui 100 klassikalises tehnikas õlimaali? Kas lõuendi peaks katma Madalmaade meistrite moodi mahlakate puuviljadega või piisab kulunud pärsia vaiba laotamisest selle ette põrandale?

Mauri Grossi õlimaalide kandvaks teemaks on väärtused, nii objektiivsed kui ka subjektiivsed, nii vormilised kui ka sisulised. Traditsioonilist ja akademistlikku maalilaadi rakendades on ta pühendunud järjepidevusega kujutanud nii van Gogh' eeskujul vanu ja väsinud saapapaare kui ka mahlakaid ja elujõulisi marjakobaraid, uuesti ja uuesti, ikka ja jälle. Selliseid argiobjekte ja nende tähendusi igast küljest uurides ja justkui algosadeks lahti võttes neelatakse vaataja nende lummusesse muuhulgas just tipptasemel maalitehnika võluvitsa abil. Kõrvuti on eksponeeritud küllus ja tühjus, tohutusuured maalipinnad ja pisikesed raamitud ruudud.

Mauri Gross (1969) on lõpetanud Eesti kunstiakadeemias lavakujunduse eriala 1997. aastal ning hiljem õpetanud sealsamas graafilist disaini. Tänaseks tegutseb ta vabakutselise kunstniku ja kuraatorina, osaleb isiku- ja grupinäitustel ning erinevates kunstiprojektides, on Eesti kunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.