Kunstiakadeemia professor Hilkka Hiiop selgitas "Ringvaates", et Rahu kino fresko on 75 ruutmeetrit suur. Samuti tõi ta välja, et paljud freskode päästmise tehnoloogiad mõeldi välja 1966. aastal, kui Firenzes oli suur üleujutus ning tuli päästa tuhandeid ruutmeetreid töid. "Me ei peksa ega rebi neid krohvikihte maha, vaid toestame need metallraamiga ära ja saeme tagant trossiga läbi," ütles ta ja tõdes, et ta ei tea, et kusagil maailmas oleks sellist tehnoloogiat kasutatud.

Fresko autor Dolores Hoffmann kinnitas, et tal ei olnud ühtki õppejõudu, kes õpetaks freskosid tegema. "Lihtsalt kunstiajaloos ma tundsin järsku, et mind hirmsasti puudutab, ning mitte lihtsalt see tehnika, vaid just kunst, mis on seotud arhitektuuriga," mainis ta ja tõdes, et Rahu kino teos on tema diplomitöö. "Ma olen represseeritud perekonnast, seega ma teadsin, et ei hakka sügaval nõukogude ajal tegema ideoloogiat, vaid kino nimest lähtuvalt teen töö hingerahust."