"Ma arvan, et praegu võiks nendest vabadustest rohkem rääkida," kinnitas Heidy Purga ja rõhutas, et Eestis on loome- ja sõnavabadusega ikkagi väga hästi. "Selliseid väga negatiivseid juhtumeid, mida on erinevate kaasustena ajakirjanduses kirjeldatud või ülikoolides õppeprogrammidesse pandud, on pigem vähe," tõdes ta ja lisas, et mõnest kaasusest on isegi välja kujunenud uus kultuuriteoreetiline vorm, mis on väga täpselt selliseid keerulisi hetki meile proovinud selgemaks teha.

Tõnis Lukas nimetas Eestis valitsevat kultuurilist õhkkonda tasakaalukaks. "Meie inimestele on paljud asjad pühad isiklikul tasandil ja enesetsensuur ei puuduta ainult loomingut," rääkis ta. Tema sõnul on meil üsna täpselt paigas, mis on viisakas ja mis mitte. "See annab ka sellise mõnusa tasakaalu, et loomingulist vabadust on piisavalt, aga mitte ülekäte, nii et ahistaks teisi," sõnas Lukas.

Kodanikuaktivist Alari Rammo märkis, et kui meil ühiskonnas üldse mingi probleem on vabadustega, siis see, et meil on neid liiga palju ja me kasutame neid mõtlematult. "Kui me midagi arvame, siis me kujutame ette, et kõik tahavad seda teada, ei taha mitte keegi," ütles Rammo. "Mõtle enne, kui sa kuskile kirjutad. Kui mind miski häirib, siis see on ju minu probleem, ja kui ma üritan seda teha teiste probleemiks, siis ma reostan keskkonda."

Vestlusringis prooviti leida vastuseid küsimustele: Millal on põhjendatud isikuõiguste riive loominguliste eesmärkide täitmiseks? Millal on loomevabaduse piiramine õigustatud? Mis põhjused kaaluvad üles loomevabaduse? Kuidas tagada loomevabadus isikuõigusi riivamata? Mis on riigi roll loomevabaduse tagamisel? Millal on riigil õigus loomevabadust piirata? Kust algab tsensuur? Mil määral on riik vastutav loovisikute enesetsensuuri eest? Kui palju mitmekesisust vajab Eesti kultuur?