Palju õnne, Raul! Ma ei hakka küsimusega varieerima: mis tunne on?

Aitäh! Kõigepealt, esimene moment oli ehmatus. Siis mõtlesin, et tuleb sellest ehmatusest kuidagi üle saada. Annan endale aru, et see on ju tunnustus minu erialal. Naljaga pooleks võib ka muidugi öelda, et see on medal selle eest, et sa nii kaua vastu oled pidanud ja saad veel hakkama.

Kummaline on see, et ei ole veel ikkagi jõudnud päris kohale. On selline teistmoodi olek, mitte päris eufooria, aga sõbrad-tuttavad helistavad ja õnnitlevad, ikka on hea meel, aga kuidagi piinlik ka.

Sa oled seda asja ikka mõnda aega teinud ka. Mis märgi selline autasu annab: indu jätkata?

Kui mõtlema hakata, siis ikka täitsa kaua on tehtud jah. Lausa ehmatavalt kaua. Aga kavatsen ikka muusikat edasi teha.

Praegu oleks rahulik kodune teisipäev. Teen just kolmandat sooloplaati, mõtlesin, et vaatan lood arvutis üle, siis näen, et telefonis sõnum: said ordeni! See viis mind töölainelt kõrvale, nüüd võtan õnnitlusi vastu.

Millal ja milline uus plaat tuleb?

Materjal on koos, väga loodan, et märtsis ilmub. Seekord tuleb jälle varasemast erinev. Seekord on vähem fusiooni, rohkem vokaali. Marie on hea inimene, kes mind lauluga aitab ja pooled lood ongi koos temaga kirjutatud. Aga kuna ma olen ikkagi basskitarrist, siis mina panen rõhku sellele ja otsin erinevaid kõlavärve.

Ma arvan, et asjad on riigis täitsa hästi, kui basskitarristid saavad medaleid.

No vot, ma loodan ka! Teine võimalus on, et pole enam kellelegi teisele anda. Ei, tegelikult ma olen ikka rõõmus. Lähen nüüd aeda lund rookima, et end maha jahutada.