Raul Vaigla: parem koht peab olema inimese enda sees ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Raul Vaigla
Raul Vaigla Autor/allikas: Jazzkaar

Bassimees Raul Vaigla sai valmis kolmanda sooloalbumi "A Better Place". Vaigla mängib paljudes koosseisudes, et mitte ennast ära tüüdata, aga sooloalbumi tõi ta lagedale, et kummitustest vabaneda.

Värskel albumil teevad kaasa Marie Vaigla, Kristjan Kallas, Raun Juurikas, Meelis Vind, Reigo Ahven jt.

Kohtusin Rauliga, et panna CD lauale ja arutada asja. Muuhulgas seda, kas "A Better Place" Spotifysse ka jõuab.

Täitsa kena kaanepilt, ma algul vaatasin, et mingi maali repro, aga tuleb välja, et su enda tehtud foto?

See on täiesti turistikas pilt. Tehtud Veneetsia lähedal ühel väiksel saarel. Mulle jäi see foto silma, et siin on nii palju värve. Ja sel pildil on rahu. Samas on siin ka elu. Nii et kui plaadi pealkiri on "A Better Place", siis tunduski selline kaas õige.

Nimi "Parem paik" on sümbol?

Jah, see ei ole konkreetselt see koht Veneetsia lähedal, aga see parem koht võiks ikka olla me enda sees, me ei pea seda otsima kuskilt mujalt. See kaanefoto ei tähenda, et ma hakkaksin kliimapõgenikuks ja tahaks soojale maale elama minna (naerab.)

Kaanepilt iseloomustab ka plaati. Plaadil on ka värve, rahu ja isegi romantikat.

Jaa, ja samas see ei ole surnud paik, vaid siin pildil on näha lapse ratas ja igasugu pisidetailid.

Aga mis on siis plaadil muusikaline ekvivalent sellele lapse rattale ja nööril rippuvatele riietele?

(Naerab.) Vaat nüüd läks sul see teema liiga süvaks.

Kuidas see plaat sul sündis? Kas ärkasid öösel üles palangus...

Mk-mm.

... ja tulid mingid meloodiapildid...

Ei, ta on ikkagi julgelt kolme aasta lugude kogum, mis ühel hetkel tundusid piisavalt küpsed või siis tekkis oht, et muidu nad jäävadki sahtlisse.

See on ühelt poolt ka vabanemine, et nüüd on nad tehtud, ja rahu majas. Tihti on see, et võiks teha, aga... veel ei tee. Siis ta jääb sinna arvutisse, sahtel on tegelikult arvuti ju tänapäeval.

Näiteks lugu "Easy Love". Marie (Rauli tütar Marie Vaigla) tegi sinna sõnad ja lugu sai hoopis uue värvi. Kui lugu on plaadil, siis ta ei kummita mind enam.

See on kummitustest vabanemise plaat, ütleme siis niimoodi.

Millal sa nad koos selle koosseisuga, kes siin plaadil on, sisse mängisid?

Kui kodutöö tehtud, siis lõpufaas ehk salvestamine oli selle aasta algul.

Mul on oht minna liiga spetsiifiliseks, aga mind hakkas praegu huvitama, et kuidas sa neid lugusid ikka teed. Nooti ei kirjuta ju?

Jah, ma ei lähe nootidega proovi, et hakkame tegema. Ma olen ka klahvpillipartiisid ise sisse mänginud ja...

Visandid salvestad ette?

Jah, ja siis meistrid teevad selle üle. Ma võin ju salvestada mingit pseudoklarnetit, aga hinge ja päris klarneti annab ju ikkagi Meelis Vind sellele. Tema näeb ja teeb seda, mida ma olen mõelnud. Protsessi selles järgus ma usaldan muusikuid.

Ma enne liftis ütlesin, et mu lemmiklugu plaadilt on "Her" ja sa ütlesid, et see tuli jah nii hästi välja, et pühendasid selle lausa oma naisele Leilale.

Kummaline on see, et kui ma vaatasin arvutist kuupäeva, et millal ma olen selle loo teinud: 8. märts! Ma isegi võtsin oma vana fretless Ibanezi sel puhul välja. Ma olen teda hoidnud, ta on mul juba nii ära kulutatud, aga selle loo puhul võtsin välja. Ja nagu sageli on, ma võtan muusikat hästi isiklikult, ja tundus, et see lugu võiks ju olla pühendatud lähedasele inimesele.

Lähedastest rääkides, sel plaadil laulab su tütar Marie. Kas sa annad talle isalikke näpunäiteid või ta teab ise, kuidas laulda?

Ta teab, mina teen puunuku valmis, aga Marie annab sellele elu sisse. Veri on ikka paksem kui vesi, ta tunnetab minu mõtet ja pikendab selle käiku.

Ta on ka lihtne valik, Marie on sinu muusikast läbi imbunud.

Õnneks või kahjuks jah, noh, minu jaoks õnneks (naerab).

See on ju bassimehe plaat, ja võiks arvata, et see bass keevitab siin üle kõige ja võtab soolosid, aga sa oled üsna tagasihoidlik siin.

Ma olen peitnud bassimängija ego siia ridade vahele. Ma olen siin kasutanud seitset bassi vähemalt, kahte fretless'i, siis oma välja mõeldud baby bass'i, mis on mõõtmetelt väiksem, ma olen sinna pannud peenemad keeled ja andnud kõrgema häälestuse, siis on tavaline Fender Jazz bass, siis on brasiilia bass, siis veel üks kokkupandud pill, siis see oma kuue keelega.

Kui sa kuuled siin ka kitarri, siis kitarri ei ole plaadil mitte ühtegi törtsu tehtud. Kõik, mis tundub, et kitarr, on tegelikult bassiga tehtud. Ma olen siin slide-bassi ka mänginud, andku mulle kitarrimehed kõik andeks.

Jah, ma ei pidanud silmas, et bass oleks väheoluline siin plaadil, aga sa ei domineeri, rohkem nagu jazzbändi tunnetus, ja oled andnud palju ruumi löökriistadele näiteks...

No trummarid on ju bassimehe parimad sõbrad. Lisaks Meelis Vind ja Raun Juurikas annavad siin muid kõlavärve ja mätsivad seda bassi kinni natuke.

Rokkida saad muude koosseisudega ja eks sa oled tihedamat jazzi ja funki ka teinud, see praegune on küllaltki leebe plaat oma souli, jazzi, popi ja funki elementidega.

Ma loodan, et see ei näita vananemise tundemärke (naerab.) Kuigi siinne ainus kaver "Tequila" on üks rajumatest variantidest, mis sellest loost kunagi tehtud. Mitte et "Tequila" oleks mul mingi lemmiklugu, ta on sattunud kuidagi kummalistel asjaoludel siia.

Minu juured lähevad ikka rocki peale, aga kõik see soul ja funk on ka tähtis, kuna bassid on seal alati faktuuriliselt huvitavad.

Eesti on ka nii väike, et stiililine ampluaa peab olema laiem kui mingi üks kitsas asi ja see koondub siin plaadil kokku.

Kui palju sa ise muusikat kuulad?

Ma ostan vinüülplaate ja pole aega kuulata, enamus on alles kiles. Shazam on mul ka, et kui kuulen raadiost midagi huvitavat. Uued nimed ei jää meelde, aga ma ikka püüan avastada uusi asju ja olen avastanud ka.

Põhiline muusika kuulamise koht on mul praegu auto, aga ma ikka mõtlen, et kui ma kunagi pensionile lähen, siis mul peab olema oma tuba, kus istun, panen plaadi mängima, suitsu ma ei tee, aga võtan sigarillo, joon konjakit ja kuulan neid plaate, mis mul aegade jooksul kogunenud.

Lihtsalt super. Loodan, et võid seda endale varsti lubada. "A Better Place" tuli CDna. Spotifys ei ole. Oled varem ka rääkinud, et päris plaadid on sulle tähtsad, nii CD-d kui vinüülid.

Ma arvan, et pean Spotifysse ka panema, aga loodan sügisel ka vinüüli välja anda. On-on päris plaadid tähtsad, see on nagu raamat. Ma võtan plaadi kätte, mul on vaja midagi muud ka teada saada, kui ainult kuulata.

"A Better Place'i" kaas näiteks on kahtlemata oluline koht, kust sisse minna.

Just, mul on vaja kasvõi infot. On hea teada, kes mängib, võibolla keegi muidu ei tea, kes siin kitra mängib, siis vaatab: kidramängija on bassist Vaigla.

Mul on praegu nii, et esimese allikana on Spotify, ja kui midagi meeldib, ostan plaadi. Uuemad asjad ostan CD-l, vinüülidel olen ostnud vanu lemmikuid.

Kas uue plaadi kava saab lavalt ka kuulda?

Ametliku uue plaadi presentatsiooni ma tahan üldse lükata sügisesse, sest kohe tuleb ju suvi, siis on festivalid, festivalidel ma esinen küll, aga need on teised projektid, mis ei puuduta seda plaati.

Nii kaua saavad inimesed tutvuda materjaliga, õppida sõnad selgeks ja siis laulda juba kontserdil kaasa (naerab).

Kui tihe su šedüül on?

On neid nädalaid, kus ei ole üldse midagi, ja on neid nädalaid, kus on iga õhtu mäng. Nüüd pühapäeval on Jazzkaar 30 esinemine, ongi imelik mõelda, et 30 aastat tagasi juba sai seal Jazzkaare laval oldud.

Suvel tulevad Kõpu Tuletorni festival, Juu Jääb ja muud, Ultima Thulega ka mõned mängud ja ühekordseid projekte. Mulle kui instrumentalistile on tähtis, et oleks erinevaid koosseise, et ise ennast ära ei tüütaks. Praegu mul ikkagi tekib vajadus võtta basskitarr kätte ja avastada midagi uut kogu aeg, aga kui oleks ainult ühes rockbändis, siis pill seisaks nurgas, ja kui lähen mängin, siis mängin, iga reede-laupäev kuskil pubis või klubis, väga tüütu oleks. Käiks vaikselt alla, märkamatult. Kui see tekib, siis on vaja ära lõpetada, siis lähen maale plaate kuulama sigarillo ja konjakiga.

Siinkohal oleks ilus intervjuu lõpetada. Või sul jäi midagi kripeldama?

Mul jäi küll kripeldama. Kahe plaadi ideed kripeldavad. Ühe ideed võin natuke paotada. Nagu mul lapsed, Robi (kitarrist Robert Vaigla - toim.) ja Marie ütlevad, nüüd on aeg üks rockiplaat teha. Aga see ei põle.

Nii et grammofon, sigarillo ja konjak lükkub veel edasi.

Ma ei ole ühegi plaadiga pannud mingit tähtaega endale. Aga kui siin mingi tähtpäev tuleb paari aasta pärast, võibolla siis.

Kuule jõudu sulle. Aitäh intervjuu eest ja plaadi eest.

Aitäh sulle!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: