Mõlemad kunstnikud mäletavad internetieelset lapsepõlve ja vaatlevad ühisnäitusel, kuidas muutub arusaam kehast ja iseendast, kui identiteet eksisteerib korraga nii füüsilises kui digitaalses maailmas.

Näitusel kohtuvad skulptuurid, videod, heli ja internetikultuur aeglaste käsitööprotsessidega, sidudes digitaalse kujutise isikliku mälu ja lapsepõlvega. Kunstnikke ühendab põlvkondlik kogemus kasvada paralleelselt internetikultuuriga – mäletades internetieelset lapsepõlve, kuid kujundades oma identiteeti järjest enam digitaalsete keskkondade kaudu.

"Oleme iseenda keha töödelnud kui mingit materjali ja teisendanud teda digitaalsetesse vormidesse. Lähtepunktiks oli kogemus vaadata otsa enda moonutatud digitaalsele koopiale ja nendest digitaalsetest kehadest edasi arenes see digitaalsetesse ruumidesse, avalikku digitaalsesse," selgitas Rannula "Aktuaalsele kaamerale".

"Laiemalt tõesti tegeleb ta sellise kaduvate virtuaalsete ruumide ja "alati online" fenomeniga, et me oleme justkui kogu aeg võrgus, aga samal ajal räägitakse ka surnud internetiteooriast, kus tegelikult inimene on neist ruumidest peaaegu et kadunud," lisas Rannula.

"Kui see näitus algas huvist enda keha ja selle pikenduse vastu ja liikus edasi digitaalsetesse ruumidesse, siis nüüd siin oleme toonud enda kehataju justkui ka füüsilisse vormi ja sellest on saanud identiteeditsentrifuug, kus keha ja identiteet liiguvad füüsilisest digitaalsesse, digitaalsest mingisugusesse uude mateeriasse ja jõuab tagasi päris maailmasse," lisas Žukovits.