Näitus põhineb 1944. aastal Eestist lapsena põgenenute ja 1949. aastal lapsena Siberisse küüditatute lugudel. Kunstnikud panevad need Eesti ajaloo kaks suurt narratiivi omavahel dialoogi ning seavad küsimuse alla kultuurilisi arusaamu, mis on tekkinud küüditamise ja suure põgenemise kohta. 

Aksel Haagensen esitab kõrvuti enda ning oma vanaema väliseestlust ning sidemeid Austraalia keskkonnaga. Triin Kerge toob vaataja ette kuus naist, kes küüditati lastena 1949. aastal Siberisse, ning pöörab tähelepanu kollektiivse mälu isiklikule küljele. 

Toonaste laste põlvkond on viimane, kellel on vahetu kogemus ajaloosündmustest, mis on jätnud jälje ka järgnenud põlvkondadele. Isiklike lugude ja mälestuste kaudu mõtestavad kunstnikud üle 70 aasta taguste sündmuste mitmekihilisust ning tagajärgi tänapäeval.

Näitus jääb ARSi Projektiruumis avatuks 14.–29.08.2020.

Aksel Haagensen (1993) kasutab oma kunstis peamiselt installatsiooni ja videot ning on huvitatud dokumentaalsusest kaasaegses kunstis. Ta on uurinud paguluse teemat oma vanavanemate lugude põhjal, kasutades seda filtrina lähenemaks tänapäeva olukordadele. Ta on õppinud installatsiooni ja skulptuuri (BA) ja kaasaegset kunsti (MA) Eesti Kunstiakadeemias.

Triin Kerge (1986) praktika läbivaks teemaks on kodu, selle tähendus ja koduigatsus. Oma töödes kasutab ta valdavalt fotograafiat ja videot. Ta on õppinud dokumentaalfotograafiat (BA) Newporti Ülikoolis ja kaasaegset kunsti (MA) Eesti Kunstiakadeemias.