Ajal, mil integratsiooniteemad on Eestis väga eredalt päevakorras, on põnev näha sarnaseid lained nii huvihariduses kui kultuuris, mida Koolitants nii festivali kui noorte tantsukompaniiga endas ühendab. Seekord on Koolitants pööranud pilgu Ida-Virumaale, tuues lavastusprotsessi kokku KoKo eelmiste lendude tantsijad üle Eesti ning nende kõrvale Ida-Viru noored. Võib arvata, et kõigi tantsijate kodune keel ei ole eesti keel, kuid võib-olla annab just tants universaalse võimaluse suhelda ka siis, kui sõnadest jääb puudu. Laval on näha üksteisest sügavamat, kehalist arusaamist.

Kadi Aare ja Maarja Pruuli lavastus toob selgelt välja Eesti tantsijate tohutud oskused, vaatamata nende noorusele. Kokku on tulnud üle 50 tantsija, lava rõkkab tantsurõõmust, aga näidatakse ka tehnilist täpsust ja oskusi erinevatest tantsustiilidest. Lava jagavad tüdrukud ja poisid on erinevas vanuses, erineva välimuse ning tantsulise taustaga. Ilmselgelt on läinud nii lavastusse kui tantsijate treeningusse palju tööd ning pühendumist, kuna näha on mitmekülgsust nii stiilides kui kvaliteedis. Mis aga kõik tantsijaid ühendab, on kindlasti nauding, lavale toodud energia ning elujanu, mis just koolinoortes nii siiralt väljendub.

Aare ja Pruuli toovad lavale erinevaid lugusid ja mõtteteri noorte elust, mis resoneeruvad ilmselt nii tänapäeva noortega kui nendega, kes olid noored ja jumalad kunagi varem. Äratundmisrõõmu ja arusaamist on kõigile. Laval nägi nii suurt suurt rõõmu kui mõtlikkust, inimeseks olemise mitmeid tahke, mis just nooruses meid nii sügavalt puudutavad. Noored tantsijad pakatavad energiast, nad on tugevad ja näitavad oma jõudu, teisel hetkel aga oskavad olla õrnad ja pehmed nii enda kui kaastantsijatega.

Lavastajad on võtnud ette suure töö hallata nii suurt gruppi noori, kuid kogu seda rõõmsat kampa laval nähes on ilmselt iga vaataja nõus, et vaev on end ära tasunud. Iga tantsija panustab lavastusse oma isikupära ja kohaloluga, eriti magusad on aga hetked, kus lisaks suurele tantsupeole näeme tantsijaid esile tõstvaid soolosid või väiksemaid gruppe. Vaadates jäi soov näha veel rohkem iga tantsijat eraldi ja kõiki tundma õppida, kuna solistide seas nägime pigem väikest osa kogu bandest.

Lavastajad ei ole joonistes ajanud tagasi sentimeetri täpsust, vaid noortele on jäetud liikumises palju autonoomiat, mis toetab noorte siirust laval. Kuigi kompositsiooniliselt jäi lavastus kohati lihtsakoeliseks, oli leitud põnevaid lahendusi rekvisiite ja valgust kasutades. 

Koostegemise rõõmu aga ei olnud jäetud vaid tantsijatele, vaid kampa on võetud ka toredad Eesti muusikud. Solistideks Säm ja Kelly Vask, nendega koos laval live-bänd ja taustajõuna Kohtla-Järve Gümnaasiumi segakoor. Bänd ja muusikute kohalolu laval tõi KoKo lavastusse erilise meeleolu ja energia, mida ei pruugi kaasaegse tantsu lavastuses kohata, kuna tihti saavad live-muusika võlu nautida vaid suures teatris töötavad balletiartistid.

Muusikud ise on samuti noorust ja jumalikkust täis, esitades nii enda kui teiste Eesti artistide loomingut, kuid tegid seda omas mahlas. Jazz ja popmuusika on seotud räpi ja hip-hop'iga, laulusõnad annavad edasi mõtteid, mida tantsijad kehadega väljendavad. Koolitantsu Kompanii lükkab aina laiemale piire, kuidas me tantsu ja muusikute koostööd näeme. Noor räppar Säm on vahepeal lausa tantsijate vahel lugusid esitamas ja lavastusest osa saamas.

Samuti tullakse lähedale ka publikule, tantsides Jõhvi kontserdimaja saali vahekäikudes. Seda kõike on lavastajad puistanud aga mõnusa maitsekusega, kus publik saab tunda end osana, kuid ei ole pandud ebamugavasse olukorda piiride ületamisega. Eriti läks vahekäikudes tantsimine südamesse tantsijate lähedastele, mõnel vedas isegi oma fänni lähedale tantsima sattuda.

Oma nooruslikku julguse ja energiaga on Koolitantsu Kompanii – nii laval kui lava taga tegelejad – tõesti terve valla kokku ajanud ja kihelkonna kokku kutsunud, et üks suur pidu maha pidada. Lavastusest kumab läbi soov terve Eesti tantsima kutsuda ja ajal, mil ühiskond on paljudel teemadel lõhestunud, toob kindlust teadmine, et noored tahavad teha ja tantsida koos. "Kui ma veel noor ja jumal olin" on hea meeldetuletus meile kõigile, et ühtsuses peitub tohutu jõud... Ja palju toredam on oma elurõõmu jagada, kui kitsilt endale hoida.