Lilli Luuk kinnitas, et otsustas katsetada kirjanikuna, kuna tundis, et teatud teemadega ei saa ta kunstikuna tegeleda. "Ma mõtlesin tükk aega, mida nendega teen," ütles ta ja lisas, et ilukirjandus kui vorm jõudis tema juurde üsna hilja. "Aga avastus, et see on niivõrd meeldiv tegevus ning et selle käigus on võimalik leida midagi, meeldis mulle."

"Kirjutamise puhul on ka see, et ajaloost kirjutades olen ma võrreldes ajaloolasega vaba, ma võin minna faktidest mööda, ma võin kirjutada mingid sündmused ümber," selgitas ta ja mainis, et ühelt poolt täpsust aitab luua ruumi ja ka lugejal on võib-olla parem, kui ruum tema ümber on hästi ära kirjeldatud. "Teisest küljest ma võin mängida ühte sündmust läbi mitmel erineval viisil, see on minu uurimismeetod."

"Teemad leiavad mind, mulle tundub, et see on sedamoodi. Kui ma kirjutama hakkasin, siis mul oligi teema, mis tuli ajaloost ja mis puudutas ka minu suguvõsa ajalugu, ma hüpitasin seda käes päris pikalt, isegi ligi kümme aastat ning ma ei osanud sellega väga midagi peale hakata," rõhutas ta ja mainis, et seda ettekujutust tal ei olnud, kuidas kohe romaani kirjutama hakata, kuid ühel hetkel ta mõistis, et võib kirjutada ka lühemalt. "Siis läks pinge kuidagi maha."

"Mõni võib-olla ütleb, et ma püüan lugejat tõrjuda, sest minu romaanide ülesehituse peale on lugejad mõnikord kaevanud, et pole piisavalt selge ja lineaarne, kuid see pole midagi muud kui meetod, kui ma hakkan minema seda romaani teekond ning teema on seotud ka unustamise ja mäletamisega, siis kõik ei tulegi kohe meelde, ma ei saagi lineaarselt kirjutada, aga ma ei tee seda lugeja kiusamiseks," nentis Luuk.

"On öeldud ka niimoodi, et kirjanikud kirjutavad iseendast, aga kindlasti pole "Kolhoosi missi" lood minust, mul on olnud lugejatega kohtumisi, kus lugejaid küsivad, et seal sa tegid siis niimoodi, aga mis siis sai, aga need on siiski muljed, mälukatked, kogemused ja veidrad üles kerkinud mälestused millegagi seoses," ütles ta ja lisas, et ta tahtis eelkõige minna sinna ajastusse tagasi ja näha, mis siis tegelikult toimus. "Kui elame mingis ajas sees, siis tegelikult näeme seda liiga lähedalt, et aru saada, mis kõik toimub."

Tema sõnul pakubki kirjandus võimaluse minna sinna aega tagasi, võtta see tükkideks ja vaadata sinna sisse. "Eriti tore on see, et võib-olla inimesed, kellel on sama ajaga mingi kogemus või samas vanuses olemisega mingi kogemus, saavad seda lugeda ning see pakub nende enda tunnetele mingi vastuse või peegelduse."