Homerose "Odüsseia" on üks lääne kirjanduse ja kultuuri alustekste. Ivo Voldi sõnul on olnud aegu, kus "Odüsseiat" õpiti hariduse alusosana lausa pähe. "Need on olnud alustekstid nii Kreeka maailmas ja hiljem ka, mille järgi õpiti kirjutama ning kirjutama õppides on ikka hea pähe ka õppida. Kindlasti on ka tänapäeval inimesi, kes osaliselt seda peast teavad. Minul kahjuks sellist oskust ei ole," muigas filoloog. 

"Odüsseial" ja teistel antiiktekstidel oli omaette esitusviis. "Kunagi, kui neid eteldi Kreeka maailmas, siis neid pooleldi lauldi või retsiteeriti, hiljem hakati lihtsalt lugema. Tänapäeval on inimesi, kes taastavad seda muistset esitust: laulavad ja lisavad võib-olla liigutused sinna juurde. Mina sellist asja ei tee, vaid oskan lugeda neid nii nagu me filoloogia õppetöös neid õpime ja tudengitele edasi anname," rääkis Volt, kuidas oluline on teksti lugedes hoida küll rütmi, kuid laululisust tema sinna juurde õppetöös ei lisa.

Üks põhjustest on filoloogi sõnul see, et täpselt ei ole teada, kuidas eepose teksti lauldi. "Meil ei ole salvestusi ega üleskirjutusi. Kreeka kirjandusest on meil hilisematest aegadest mõned noodi- ja kõrgusemärgistused, aga need on kõik rekonstrueeritud. Erinevates maailma kohtades tehakse seda alati natuke erinevalt," sõnas Volt ja lisas, et samuti on rekonstrueeritud see, kuidas Homerose-aegseid tekste üldse hääldama peaks. 

Eeposed "Ilias" ja "Odüsseia" pärinevad Voldi sõnul suure tõenäosusega umbes kaheksandast sajandist e.m.a., kuid kirjeldavad veelgi varasemaid sündmuseid. "Ega me ei tea, kui palju sellest on fantaasia, kui palju on ajalooliselt põhjendatud. Nad põhinevad kindlasti suulisel traditsioonil. Kaheksandal või seitsmendal sajandil hakati võib-olla fikseerima, kuuendal sajandil pandi nad kindlasti juba kirja ja sealt edasi on nad juba kirjalikult säilinud," rääkis Volt. 

"Odüsseia" keskmes on igatsus ja inimlikud teemad 

Kuigi viimasel ajal on esiplaanile tõusnud just "Odüsseia", vaataks Volt kahte eepost koos. ""Odüsseia" on hilisem järg "Iliasele", mis räägib Trooja sõja kõige verisematest sündmustest, ja "Odüsseia" on sõjast naasmine, koju pöördumine Odüsseuse vaatenurgast. Nad täiendavad üksteist võib-olla ka niimoodi, et kuidagi lepitada leida sõda ja vägivalda rahulikuma kodutee temaatikaga." 

Eepose viiendast reast leiab sõna nostos, mis tähendab tagasi pöördumist. "Sellest tuleb ka sõna nostalgia näiteks, valu tagasi pöörduda. Erinevate kangelaste naasmisest koju on kirjutatud veel eeposeid, mis meieni jõudnud ei ole," sõnas Volt ja lisas, et nostos'e kõrval on teiseks oluliseks sümboliks muutunud ka näiteks Odüsseuse kodusaar Ithaka. "See on saanud igatsetud koha sümboliks, mida on päris palju leida hilisemas kirjanduses ja luules," märkis ta.

Kuigi mõlema eepose puhul on sõda üheks põhiteemaks, keskenduvad nad ka teistele külgnevatele küsimustele. "Seal on küsimused aust, au riivamisest, tolleaegsete valitsejate isekusest või kättemaksmisest. Need on kõik sellised inimlikud teemad, mis selle sõja taustal avanevad. Sõda on seal foon," märkis klassikaline filoloog. 

Nolani ekraniseering meeldib või ei meeldi 

Christopher Nolani suvel linastunud filmiversioon "Odüsseiast" on maailma klassikaliste filoloogide hulgas  kutsunud esile erinevaid arvamusi. "Mulle isiklikult film meeldis, kui ma olin otsustanud, et ma ei pööra tähelepanu sellele, mis on erinev Homerose eeposes ja Nolani filmis, sest lõppude lõpuks ei ole see nii oluline. Film on omaette tõlgendus, teksti tõlge filmikeelde." 

Klassikaliste filoloogide seas on tekitanud küsimust, miks on mõned kohad välja jäetud. "Ma saan aru, et 24 laulu peab mahtuma kolme tunni sisse ja peab teatud otsused tegema, aga siiski on teatavad episoodid, millest on lihtsalt väga kahju," tunnistas Volt ja tõi välja näiteks filmist välja jäänud Odüsseuse kohtumise faiaakide ning nende kuningatütre Nausikaaga.

"See on eeposes koht, kus Odüsseus räägib oma lugu, neid seikluseid, mis temaga on juhtunud. Nausikaa on juhtum Odüsseuse naissuhetes, kus suhet ei ole. Kõikide teiste nõiataridega veedab ta eeposes aastaid, Kalüpsoga seitse aastat. Nausikaaga ei teki kunagi sellist pinget ja seda on peetud maailmakirjanduse esimeseks vastamata armastuse kirjelduseks," märkis Volt. 

Mõned filoloogid on samuti kritiseerinud, et Nolan on filmi toonud kristlikku tundeelu – kahetsuse, süü – kuigi originaalmaterjalis neid justkui polnud. Volt nii aga otseselt ei tunne. "Ma tegelikult ei näe selles filmis kristlikku aspekti, sest kahetsus ei ole otseselt kristlik nähtus või tunne, pigem alandlikkus, kuid seda ma seal ei näe," sõnas ta ning tõi välja, et pigem omistatakse Odüssusele posttraumaatilist stressihäiret, mis sõjaveteranidel on väga tavaline.  

"Platoni "Riigis" on näiteks koht, kus räägitakse hingede uutest eludest. Seal on ka "Odüsseia" ja Trooja sõja tegelased. Agamemnon valib oma hingele uueks asupaigaks kotka, Aias, kes sooritas enesetapu, valib lõvi, Odüsseus valib Platoni järgi lihtsa inimese, kes ei pea osalema poliitilises elus. Kahetsus kõige selle pärast on Platoni vaates Odüsseusel täiesti olemas. Seda, et antiikajal ei oleks olnud süü, kahetsuse või posttraumaatilise stressi tunnetamist, ei saa päriselt öelda," sõnas filoloog. 

Tagasi algallikate juurde 

Nolani suurfilm on tekitanud inimestes taas huvi algtekstide enda vastu. Ingliskeelses maailmas tuntakse hetkel enim huvi Emily Wilsoni 2017. aasta tõlke vastu, millest sai inspiratsiooni ka Nolan ise. Märgiline on tõlge ka selle poolest, et tegu on esimese ingliskeelse "Odüsseia" tõlkega, mille on kirjutanud naine. "Ta on vähendanud varasemate tõlgete eufemismi ja ümberütlemist. Näiteks varasemates tõlgetes kirjutati teenijatest ja teenijannadest, aga Emily Wilsonil on nad orjad ja orjatarid, et sotsiaalset kuuluvust paremini väljendada," sõnas Volt. 

"Sageli on välja toodud ka kuulsat raskesti tõlgitavat omadussõna polytropos, mida Odüsseuse kohta kasutatakse. See tähendab "palju keerelnud" või see, kellel on palju pöördeid nii füüsilises maailmas, ehk on palju rännanud, kui ka tema meeles ehk tema meelelaad võib väljenduda erinevalt. Emily Wilson tõlkis selle sõna inglise keelde kui complicated, mis on omakorda põhjustanud väga palju reaktsiooni," rääkis filoloog. Wilsoni lähenemises peitub soov rõhutada naiste väljendust ja meeste väljendust tõlkida tagasihoidlikumalt, võttis Volt kokku. 

Kui Wilsoni tõlge ilmus 2017. aastal, siis eesti keeles ilmus aga juba 1938. aastal Anna Öpiku "Odüsseia" tõlge. Anna Öpik oli kuulsast Öpikute perekonnast, oskas 13 kuni 14 keelt, kuid ei kuulunud Voldi sõnul otseselt tollasesse klassikaliste filoloogide tsunfti.  "Raamatuna jõudis ilmuda ainult pool "Odüsseiast", teine pool on olemas käsikirjas ja ei ole kunagi ilmunud. Aga 1938 on ühe naise tõlke kohta ikka väga vara kogu maailma mastaabis. Kui 1938. aastal tõlge ilmus, siis klassikaline filoloog Ervin Roos kritiseeris seda väga tugevalt ajalehes Postimees. Ütles, et tõlkija ei tea meetrikast midagi, üldse on siin-seal eksinud, aga Anna Öpik vastas talle seal samas Postimehe veergudel väga kenasti ja põhjendas, et ta on vist kellelegi kandadele astunud, et tema kavatseb igal juhul edasi tõlkida," muigas Volt.

Vana-Kreekast 21. sajandisse 

Nolan rõhutab oma filmis Zeusi seadust, mis viitab rituaalsele külaliste kaitsmise ja külalislahkuse tavale. See tähendas, et kui mindi külla, siis nii võõrustaja kui ka külaline pidid üksteisesse suhtuma austusega. "Selle taga on rituaalselt mõte, et sa iial ei tea, äkki su külaline on tegelikult jumal inimese rüüs," selgitas Volt. "Odüsseias" saabki filoloogi sõnul mitmed probleemid viia tagasi selle juurde, et külalislahkuse põhimõtet rikutakse, näiteks kui Paris röövib ära oma võõrustaja naise, Helena. Samasuguseks rikkumiseks saab pidada ka Trooja hobust.  

"Kingituse viimine, mille sees on tegelikult hädaoht, on väga selge külalislahkuse rikkumine. Odüsseus ise saab aru sellest. Minu jaoks see aga lihtsustab Homerose "Odüsseia" väga mitmeplaanilist lähenemist. Nii nagu Odüsseuse süü ja stressi teema tõttu jäävad välja paljud tema iseloomuomadused, mis on põnevad, huvitavad, naljakad, lõbusad, riukalikud. Kõik taandub süüle," nentis Volt. 

Ka praegust maailma ilmestavad pidevad sõjad ja konfliktid, mistõttu tekib küsimus, mis roll on aul ja häbil sõja kõrval tänasel päeval. Volt usub, et põhilised asjad ei ole niivõrd palju muutunud, kui võiks loota.

"Homerose loo lõpp on tegelikult üsna pentsik ning ega antiikajal ka väga ei saadud aru, miks "Odüsseia" lõppeb nii nagu ta lõppeb. Odüsseus jõuab koju, kosilased, kes on Penelopet kiusanud, tapetakse kõik ära. Tapetakse ära ka teenijannad, kes on kosilastega hakanud vaikselt afääre ajama. Viimases laulus tulevad kosilaste vanemad kätte maksma, jääb mulje, et asi ei lõpe niipea. Päris lõpus tuleb jumalanna Ateena kui dea ex machina ehk siis jumalik sõnumitooja ja ütleb Odüsseusele, et aitab küll, nüüd teeme lõpu. Ja siis lõpeb "Odüsseia" ära. Me tegelikult ei tea, mis saab Odüsseusest edasi, kas ta jätkab rahulikult elamist Penelopega või mitte. Nolan lahendab selle oma filmi lõpus ära niimoodi, et Odüsseus jätab oma poja valitsema, võtab naise ja läheb jumalaid lepitama," rääkis Volt.

Kas sellest saab järeldada, et ainult jumalad saavad inimese päästa, Volt päris ei usu. "Mulle tundub, et kuidagi oli lihtsalt vaja ära lõpetada see eepos. See on ju ainult üks osa kogu sellest Trooja tsüklist. Sündmustele nii enne kui ka pärast seda on pühendatud teoseid, mis lihtsalt meieni ei ole jõudnud," sõnas ta.

Vana-Kreekast pärit lood on inimest saatma jäänud siiamaani, antiikajast Shakespeare'i tragöödiate ning modernse kirjanduse ja James Joyce'i "Ulysseseni" välja. "Eks need ole ikka need üldinimlikud nähtused, suured tunded, suured vastuolud, mida on vaja aeg-ajalt uuesti läbi mõelda, et kuidas mina toimiksin selles olukorras, et mis on õige, mis on vale," rääkis Volt. 

Samal põhjusel saab Volt vanemaks saades üha enam aru, kuivõrd oluline on ja oli Kreeka tragöödia. "Seal räägitakse üldinimlikest asjadest, mis on ümber tõstetavad tollasest kultuurist tänapäeva ja mis ei ole kaotanud oma aktuaalsust. Näiteks Sophoklese "Antigone", kus on vastuolu kirjutamata seaduse ehk traditsiooni ja valitsuse võimu vahel. Antigone hakkab oma valitsejale vastu, matab venna valitseja keelu vastaselt. Ei saa öelda, et kummalgi ei ole õigust neid asju teha, mõlemal on oma õigustused ja need on täiesti põhjendatavad. See, et me ei saa ühtmoodi öelda, et ühel või teisel on õigus, paneb meid mõtlema, mis asi see õiglus üldse on. See ongi see põhjus, miks nad töötavad siiamaani," sõnas ta.

Antiiktekstid eesti keelde 

Kuigi "Antigone" tõlgiti hiljuti eesti keelde, siis üldiselt on Kreeka tragöödiaid võimalik eesti keeles lugeda pigem vähe. "Ma loodan, et lähiaastatel see olukord paraneb, aga sellest on jah tõesti kahju. Tragöödiate tõlkimiseks on vaja teatavat elukogemust, et üldse jõuda selleni, et neid õieti nautida ja siis veel suuta seda kuidagi edasi anda oma keeles," märkis Volt. 

Värsitõlge ei pruugi Voldi sõnul sugugi igaühele sobida, aga inimesi, kes Eestis võiksid tõlkida, tema sõnul tegelikult on. Neid on lihtsalt veel suhteliselt vähe. "Läti ja Soomega võrreldes on meil see häda, et meil vahepeal ei õpetatud ülikoolis antiikkeeli. 1952. kuni 1990. aastani oli see eriala kinni, mis väljendub põlvkondliku järjepidevuse puudumises. Pluss siis sõda, see sama

Anna Öpik, see sama Ervin Roos, kes teda kritiseeris – mõlemad pidid minema pagulusse. Tõlketraditsioon on läbi lõigatud ja selle uuesti kasvamine võtab aega. Siiski on juba noori, kes avaldavad ja ma ikkagi suhtun optimistlikult ning kavatsen ka oma pensionieas palju tõlkida," kinnitas Volt.

 Paratamatult tekib küsimus ega tehisintellekt ei võiks Eesti antiikkirjanduse tõlkijatel töö kergemaks teha. "Ma ütleks, et proosatekstide juures on täiesti mõeldav, et lasta esimene must tõlge teha tehisarul ja siis üle käia, kuid värssi tehisaru veel teha ei oska, õnneks või kahjuks," sõnas filoloog. 

Volt nõustub, et täiesti omaette nauding on muistseid tekste lugeda originaalkeeles. "Ükski tõlge ei suuda seda asendada. Võib-olla on see teatav privileeg, mis tänapäeval küll ei ole eriline privileeg. Tänapäeval on kõik keeled tegelikult kättesaadavad igaühele, kes seda soovivad. Kui sa omandad teatud oskuse, siis see nauding on võrreldamatu," sõnas ta. 

Ivo Volt soovitab lugeda August Annisti 1961. ja 1963. aasta "Iliase" ja "Odüsseia" tõlkeid. "2004 ja 2006 ilmusid väga kenas köites uued trükid, aga ma olen neid nimetanud nii-öelda teiseks rikutud trükiks, mitte teiseks parandatud nagu sageli öeldakse. Kahjuks, kas automaatse tekstituvastuse või mingi muu põhjuse tõttu, on need tekstid jäänud suhteliselt vigaseks, igal leheküljel on mõni väike viga, mõnel on mõni päris suur viga. Tavaliselt ma toon näiteks "Odüsseia" esimese laulu rea 260, kus räägitakse poeetilises lõigus Odüsseuse lendavast laevast, millest 2006. aasta väljaandes on saanud lendav taldrik," rääkis ta.

Ladina ja kreeka keelt on peetud läbi ajaloo ka pühadeks keelteks. Pühaduse omistamisega oleks Volt aga ettevaatlik. "Võib-olla see pühadus on tulnud seetõttu nendele keeltele, et ka piiblitekstid on kreeka ja ladina keeles mingil hetkel kirja pandud. Oleneb, mida me püha all mõtleme. Püha on ta kindlasti selles mõttes, et ta on midagi väga väärtuslikku, aga mitte midagi sellist, mida peaks kummardama ja mida ei tohi sõnakestki ega silbikestki muuta," arvas filoloog. 

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on tellida ja lugeda sellist väljaannet nagu "Loomingu Raamatukogu". See on minu meelest Eestis täiesti ikkagi ainulaadne ja ainulaadse kestvusega nähtus. Seal on ka päris mitu antiikkirjanduse teost ilmunud ja kevadel on ilmumas Ovidiuse "Metamorfooside" valik, umbes kaks tuhat värsirida sellest suurest teosest."