Olen viimasel ajal sattunud vaatama mitmeid kaasaegse kunsti näituseid koos noorte inimestega, kellel pole kaasaegsest kunstist eriti sooja ega külma. On olnud huvitav jälgida, kuidas mõned neist näitustest on suutnud abistavate tekstide kaudu tekitada huvi ning anda kunsti mõistmist soodustavat infot; mõned tekstid on mõjunud just tõrjuvalt. 

Saan aru haritud inimese kiusatusest kasutada keerulisi sõnu ja mitmekihilisi viiteid – mingisse teemasse sukeldudes ja peamiselt samade huvidega inimestega suheldes on see mõnes mõttes loomulik ja paratamatu. Teisalt tundub mulle, et liiga sageli teevad tekstid, mis peaksid ja saaksid ka kunstikauget publikut teostele lähemale aidata ning uusi vaatamis- ja mõtlemisviise tutvustada, näituse vaatamise hoopis keerulisemaks ning hirmutavamaks. 

Haritus ja kultuuriteadlikkus on privileegid: see, et tänapäeval on igaühel võimalus end interneti, raamatukogude ja galeriide abil kultuuriga tasuta kurssi viia, vastab tõele ainult osaliselt. Sotsiaalse ja piirkondliku kihistumise tõttu on ka Eestis suur osa kultuurist suurele osale inimestest kättesaamatu. Neid, kes pole erinevatel põhjustel n-ö kultuuri keskel üles kasvanud, st saanud lubada endale regulaarseid teatrikülastusi ja -muuseumipiletied, on siiani küllaga. Osa neist jäävadki kultuurikaugeteks, kuid on ka neid, kes soovivad noore täiskasvanuna sellesse maailma süveneda, kuid elitaarne keelekasutus ja suurte sõnade kuhjamine tõrjub nad eemale.

Samuti – nii, nagu me oleme hakanud viimasel ajal mõtlema ratastoolirampidele ja viipekeelsetele tõlgetele, peaksime me ehk mõtlema ka ligipääsetavamas keeles tekstidele erivajadustega inimeste kaasamiseks. Või ka laste kaasamiseks  – kultuurihuvi tuleb kultiveerida ju maast madalast! Mäletan, kuidas lapsena öeldi mulle mitemete raamatute, näiteks "Väikese printsi" kohta: sa võid seda lugeda küll, aga päriselt hakkad sa sellest aru saama alles siis, kui oled suur… Minule tundus selline suhtumine kummaline – loomulikult muutub arusaamine teadmiste ja kogemuste kasvades, aga see ei pea ju üldse tähendama, et väiksemate teadmiste põhjalt saadud kogemus ja tõlgendus vale või halb oleks.

Kumus eksponeeritud näitusel "Karin Luts. Pildid reisidelt" oli lisaks täiskasvanud külastajatele koostatud tekstidele ka tekstid laste jaoks. Lastele mõeldud tekstid ei rääkinud poliitilisest õhkkonnast ega Itaalia arhitektuurist, vaid esitasid noorele vaatajale arusaadavaid küsimusi: mis sa arvad, mida sel pildil olevad inimesed tunnevad; millises nendest kohtadest sa kõige parema meelega praegu olla tahaksid jne. Võib-olla ei olnud need Karin Lutsu enda põhilised küsimused neid teoseid luues, aga ometi väärt juhtlõngad, kust mõtlemistegevust alustada.

Erialaterminoloogiall ja ladinakeelsetel tsitaatidel on oma publik – kahtlemata. Rahva üldise harimise, kultuurihuvi tõstmise ja ligipääsetavuse mõttes tuleks juba tarkade inimestega võrdselt suhtuda ka neisse, kes alles oma teekonna alguses on.