Eelmisel aastal valmis välisministeeriumi tellitud ja Fenno-Ugria Asutuse koostatud raport "Venemaa soome-ugri rahvaste olukord 2022–2024/25", mis heidab pilgu sellele, kuidas Venemaa rahvastikupoliitika on mõjutanud seal elavate soome-ugri rahvaste olukorda.

Raport toob välja soome-ugri rahvaste ja keelte järjest halveneva olukorra. 2010. ja 2020. aasta rahvaloenduste vahel vähenes soome-ugri keeli valdavate inimeste hulk umbes kolmandiku võrra ja tendents on tõenäoliselt jätkuv ja kiirenev (pisut stabiilsemad on komi, mari ja udmurdi keele kõnelejate arvud). Järjest on vähendatud soome-ugri keeltes raamatute väljaandmist, piiratud ajakirjanduse, tele- ja raadiosaadete hulka. Koolis saab kohalikke keeli õppida ühe tunni nädalas, sealjuures toimuvad tunnid vaid lapsevanemate taotluse alusel. Ülikoolides saab soome-ugri keeltes õppida enamasti vaid keeleteaduse või pedagoogika erialal.

Veebifoorumid ja suhtluskeskkonnad on olnud Venemaa soomeugrilaste jaoks olulised keele ja kultuuri kandmise ja jagamise kohad. Mitmed organisatsioonid on siiski riigivõimu mõju all ning tegelevad kahasse folkloori ja rahvakalendri pühadega ka riikliku ja sõjapropagandaga. Päriselt oma keele ja kultuuri eest võitlevate organisatsioonide ja aktivistide tegevust piiratakse, sest nad suhtlevad tihti ka "ebasoovitatavate" või suisa "ekstremistlike" Euroopa soome-ugri organisatsioonidega. Üldse kohtab põliskultuuri avalikult pigem pidustustel ja rahvakultuuri, näiteks rahvamuusikaansamblite, kujul.

Euroopa Liidu aladele jäävate soomeugrilaste elu on palju parem, kuid see on pikkade aastate jooksul kätte võideldud staatus. Ajalooliselt on murdeid ja põliskeeli vaenatud ja piiratud. Eesti aladel toimus eriti ränk piiramine just Nõukogude ajal, aga tegelikult algas see juba 20. sajandi alguses; lõunaeesti keeltel puudub siiani ametlik staatus.

Põliskeele omandamine ja säilitamine toimub nagu Venemaal, nii ka Euroopas mitmekeelses keskkonnas. Liivlased Lätis, setod ja võrokesed Eestis ning saamid Soomes, Rootsis ja Norras on mitmekeelsed. Põliskeelte kõnelejad ei ela enam isoleeritult maapiirkondades, vaid pigem linnades, põliskeel omadatakse enamasti teise või kolmanda keelena. Kõik see teeb keeruliseks keele edasiandmise. Mitut keelt korraga lugema õppides võib olla keeruline toime tulla erinevate ortograafiatega, mõnikord ei ole õppematerjale üldse. Kui põliskeel seostub peamiselt "vanaaegse" eluga, ei pruugi noored olla keele kasutamisest huvitatud. Nagu on öelnud liivi keeleteadlane Valts Ernštreits: põliskeelte elustamise juures ei tohiks jääda ainult vana pärandi kaitsmise juurde, vaid aktiivselt luua uut kultuuri.

 Soome-ugri põlisrahvaste käekäigust nii siin kui sealpool Vene piiri räägitakse Eesti Keele Instituudis 5. novembril toimuval sümpoosionil "Põliskeelte väljakutsed tänapäeva maailmas".