Keeleteadlane Anna Verschik: eesti keele olulisus seisneb selle sümbolväärtuses ({{commentsTotal}})

Keelenõukogu uude koosseisu kuulub ka Anna Verschik, kes käis hiljuti
Keelenõukogu uude koosseisu kuulub ka Anna Verschik, kes käis hiljuti "Plekktrummis". Autor/allikas: Kairit Leibold

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli keeleteadlane Anna Verschik, kellega vesteldi eesti keele staatusest ja sellest, miks on hea osata mitmeid keeli.

Anna Verschiku sõnul on eesti keelel on väga oluline roll eestlaste identiteedis: "Kui rääkida sellest, kuidas eestlased ise ennast näevad, siis see identiteet põhineb eesti keelel. See ongi peamine, mitte eluviis, religioon või midagi muud. Põhiline on, et eestlane räägib eesti keelt oma esimese keelena ja peab seda oma emakeeleks.”

Selline keele sümbolväärtus on äärmiselt oluline: „Meie jaoks on oluline, et eesti keel on riigikeel, see on omariikluse sümbol. See ei tähenda, et teised keeled ei oleks lubatud ja neid ei tohiks kasutada. Aga sümboolsus on oluline, et meil on Eesti riik, kus on riigikeeleks eesti keel ja paljud tunnetavad seda, et on oluline eesti keelt säilitada. Mitte praktilistel põhjustel, sest me anname aru, et eesti keele kõnelejaid ei ole väga palju ja laias maailmas eesti keelega just väga palju ei tee, aga meie endi jaoks on see oluline."

Ükski keel ei sure laenamise kätte

Keele säilimise küsimuse puhul on oluline teha vahet keele ainesel ja keele staatusel. "Puhtaid keeli, kultuure ja rahvaid ei ole olemas. See on normaalne, ma ei ütle siin midagi rabavalt uut. Iga keel laenab. On palju igapäevaseid sõnu, mille kohta me ei aimagi, et need on laenud – tool, aken, klaas, kauss, hammas, hõim jne. Laenud pole mitte ainult sõnad, vaid ka grammatilised konstruktsioonid, näiteks meil on minevikuaegade süsteem, mis ei ole meil nö põline. Keelt ei saa puhtana hoida ja ei olegi vaja. Siin on kokkuleppe küsimus, mida ühiskond peab normiks, mis on tänapäeval norm. On olukordi, kus me ei pea seda normi ka nii kindlalt järgimam," ütles Verschik.

"Ka kõige haritum inimene ei räägi kogu aeg ainult kõige puhtamat kirjakeelt. Jätame keeleainese kõrvale, aga räägime keele staatusest, mis on selle keele olukord. Küsimus on selles, kas keelel on piisavalt funktsioone, mida selles keeles teha saaks – kas meil on selles keeles olemas kõik vajalikud registrid ja žanrid, kas selles saab kirjutada ajaleheartikli või teadusartikli, kas seda saab kasutada mõnes muus funktsioonis. Ja kas inimesed ise tahavad seda keelt kasutada ja seda järgmistele põlvedele edasi anda. See on oluline."

Keele hääbumisel võivad olla väga erinevad põhjused, need võivad olla traagilised sündmused nagu genotsiid või küüditamine, aga need võivad tuleneda ka sellest, et inimesed ise ei taha seda keelt mingil põhjusel kasutada ja edasi kanda. "See ei ole hea ega halb, me võime ju keeleteadlastena kahetseda, et keeleline mitmekesisus kahaneb. Aga inimesed ise võivad arvata, et selle keelega pole midagi peale hakata. Näiteks haridus on teises keeles või liiga vähesed kasutavad seda keelt. Mõnikord on ka väljastpoolt tulev suhtumine, vaadatakse sellele ülevalt alla, seda taunitakse. Need põhjused, miks keeled hääbuvad, ei ole keelesisesed, ei ole niisugust asja, et keel sureb laenamise kätte," selgitas ta.

Ükskeelsuse paanika võib muuta abituks

Verschik toetab ideed, et igaüks võiks õppida mitut keelt. "Mitmekeelsus ei tee kedagi paremaks ega õnnelikumaks, aga see annab väga palju juurde just loovuse ja intellektuaalsuse mõttes. Inimene, kes teisi keeli üldse ei oska, mitte mingil määral – ma ei räägi perfektsest valdamisest, aga sellest, kes ei ole üldse kokku puutunud teiste keeltega – võib paljudes olukordades olla üsna abitu. Ma nimetan seda ükskeelseks paanikaks. Ta on paanikas, sest ta näeb midagi, millest ta aru ei saa ja ta ei näegi võimalust seda lahti harutada, et sellest aru saada. Inimene, kes on mitmekeelne ja harjunud keeli õppima ning kasutama, ei karda. Ta näeb, et kontekst toetab, mõnikord mõni grammatiline vorm või see, mida ta teab teistest keeltest, toetab."

Tema sõnul võib küll inimeste andekus keelte alal varieeruda, kuid vähemalt ühe võõrkeele on võimeline ära õppima igaüks. "Kui kasutada metafoori – kujutage ette, et inimaju on nagu anum, millel on piiratud maht. Kui me hakkame sinna toppima asju ehk teadmisi ja kui neid on liiga palju, siis see anum läheb lõhki või asjad deformeeruvad. See on selline eelteaduslik ettekujutus keeleõppest, keeleteadus on üldse üsna noor distsipliin, kui me räägime mitmekeelsuse uurimisest. Selgus, et see ei ole nii, et teise keele varajane õppimine kuidagi kahjustaks. Võib õppida küll. On inimesi, kelle on erilised anded sel alal ja on neid, kellel erilisi andeid ei ole. Aga niisugusel tasandil, et toime tulla, võib igaüks vähemalt ühe keele ära õppida."

Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: