Vestlus Anna Verschikuga. Igasugust saab vaadata ja imetleda ({{commentsTotal}})

Anna Verschik
Anna Verschik Autor/allikas: Maiu Sikk

Keeleteadlane Anna Verschik on sündinud Peterburis venekeelses juudi perekonnas, ent jõudnud varases teismeeas äratundmisele, et eesti keel on tema keel. Täitnud südamesoovi õppida Tartus eesti filoloogiks, on ta püsivalt elanud Eestis ning panustanud sügava austuse ja pühendumusega siinsesse keele- ja kultuuriruumi. Alates 2002. aastast on Anna Verschik töötanud Tallinna Ülikoolis, sellest enam kui kümnendi üldkeeleteaduse professorina. 50 aasta juubeli puhul vesteldi Keele ja Kirjanduse toimetuses.

Olete tuntud eelkõige lingvistina, ent kirjutanud ka kirjandusteadusliku käsitluse, milles lähtute keelelise eluloo mõistest.(1) Mida oskate öelda omaenda keelelise eluloo, oma emakeele kohta?

Igal inimesel on oma kordumatu elulugu. Mis on mitmekeelse inimese emakeel, on väga keeruline küsimus. Kui inimene on ükskeelne, siis rohkem valikuid ei ole, kõik on selge. Tänapäevase seisukoha järgi on määratlemise aluseks kolm-neli kriteeriumi, mis ei pruugi kokku langeda: kuuluvus päritolu järgi (vanemate keel, mis oli kodus), identiteet ehk kas inimene loeb end selle rühma liikmeks, kasutussagedus ja oskus või pädevus. Kusjuures oskuse määramine võib olla päris keeruline – mida tähendab, et inimene oskab keelt? Mitmekeelsel võib olla üks tugevam keel, aga võib olla nii, et grammatiline pädevus on kõigis keeltes sama, aga sõnavara, registrid, konstruktsioonide rikkus jms ei ole valdkonniti võrdsed. Loengutes tuleb ikka jutuks, kes on see ideaalne emakeelne, kellega võrdleme – keegi, kes professionaalselt tegeleb sõnadega, või muidu haritud inimene, aga mitte humanitaar, vanem või noorem, kas tingimata ükskeelne jne. Kui nendest kriteeriumitest moodustada tabel, mille igas lahtris on pluss või miinus, on samuti juhtum üsna selge. Edasi on võimalikud variandid: keel(ed), mida kuulsin-kõnelesin lapsepõlves pole sama keel, mida ma ise kasutan täiskasvanuna kõige rohkem kodus ja muidu erialaselt (ka seda on raske määratleda, sest ma kirjutan üsna palju inglise keeles ja palju erialast suhtlemist on inglise ja veel mingis muus keeles); see keel, millega ma seostan end kõige rohkem ja mis on emotsioonide keel – need ei pruugi kokku langeda.

Niisiis omaenda emakeelt määrat­lema te ei tõtta?

Ütleme nii, et minu emotsioonide keel on eesti keel. Võin väljendada eesti keeles kõike, mida tahan.

Kas võib olla nii, et meie siin Eestis, kus on rahvusriik, loome ükskeelse ideaali, mõnes teises riigis on ideaal aga mitmekeelsus?

Tegelikult Eesti ideaal ei ole ükskeelne. Asi on selles, kuidas mõistab ükskeelsust tavainimene ja kuidas keele­teadlane. Tavainimese arvates võib rääkida mitmekeelsusest siis, kui keeleoskus on nagu eraldi võetud ükskeelsel kasutajal. Aga rääkisime just mõõtmise raskustest, sest inimene ei kasuta mõlemat/mitut keelt täpselt samas funktsioonis. Teine valearusaam on, et mitmekeelse kõik keeled on omandatud varajases lapsepõlves (seda nimetatakse simultaanseks kakskeelsuseks või ka kolmkeelsuseks) või inimene peab end seostama kõikide oma keeltega. Muidugi juba see, et inimene oskab natukene teist keelt, muudab tema käsitlust oma emakeelest või esimesest keelest. Eestis ei ole kuigi palju ükskeelseid inimesi (rääkides eestlastest), Eestis rõhutatakse, et peab keeli oskama, kuna eestlased on väike rahvas. Ma ei näe rahvusriigis probleemi. Ma ei tunne survet, et sa pead olema nii- või naa­sugune. Samas väga paljudes pealtnäha n-ö kosmopoliitsetes riikides on ükskeelsuse printsiip, nt Ameerika Ühendriikides on olemas liikumine English only, kuigi asjad hakkavad nüüd muutuma. Ma ei taha öelda, et see on riigi poliitika, lihtsalt on väga levinud arusaam, et teise keele oskus võib kuidagi rikkuda esimese keele oskust. Või vastupidi, et asukohamaa keelt ei saa omandada, kui kodus on mõni muu keel. Ja sellepärast räägitakse sisserändajatele totrusi: et ärge rääkige oma lapsega muud keelt, sest muidu ta ei omanda asukohamaa keelt. Või tegemist on kõrgi koloniaalse suhtumisega. Olen sellelaadseid seisukohti kuulnud või lugenud päris hiljuti valgevene keele kohta, tuttavad ukrainlased jagasid lugu: üks vanem kirjutas Facebookis, kuidas tema õpetas oma lapsele valgevene keelt, joonistades liivale kujundeid ning nimetades neid. Mingi võõras vene lapsuke sekkub, ta on kaheksa-üheksa-aastane ja juba kuskilt kuulnud, et põhiline on suure, antud juhul vene keele korralik oskus, ja ütleb, et mis te teete, teie laps ei saa siis kunagi puhtalt vene keelt rääkida, ta on eluks ajaks sant või midagi niisugust. Eestis ma sellist äärmuslikku suhtumist ei ole näinud, ei ole kuulnud!

Poliitilisest olukorrast sõltub palju, väga hea näide ongi Ukraina, mille traagika on lõpuni viimata moderniseerumises. Meil oli oma riik, saime kõik oma keeleregistrid valmis enne okupatsiooni ja keegi ei saanud öelda, et ainult eesti keelega ei saa elus hakkama, sest see lihtsalt polnud nii. Teiste keelte, nagu ukraina puhul – see on piiripealne juhtum, aga siiski – ei olnud kõik kätte­saadav, ei saanud osutada nagu eestlased kõiksugu varem ilmunud leksi­konidele ja maailmakirjanduse tõlgetele. Ukrainlased ei saanud neid uhkelt esitleda, neil puudus selline argument.

Teine asi on see, mida tajub mitmekeelne inimene. Tuleb lahus hoida kognitiivne ja puhtlingvistiline olukord, see, mis toimub keeles eneses ja mitmekeelses teadvuses, ja see, milline on poliitiline või sotsiaalne olukord.

Ütlesite, et eesti keel on funktsionaalselt välja arenenud. Kas see annab kindluse minna erialases keeles inglise keelele üle? Teie viimatine eestikeelne teadusartikkel "Mitmekeelsus kui ideaal ja loovuse allikas" ilmus 2013. aastal, sellele eelneval aastal kirjutasite siinse ajakirja rakenduslingvistika erinumbris teemal "Keelekontaktide uurimise võlu (ja kasu)".(2)

Mind häirib, kui minnakse äärmusesse, väidetakse, et inglise keel n-ö sööb keele ära – seda ei esine ainult meil. Eelkõige tuleb vastata küsimusele, mis on teaduse olemus. Kas teadus on mingi esoteeriline teadmine, mida tehakse salaja – liialdades öeldult –, või see on universaalne? Universaalsuse ja universalismi üle võib muidugi kaua arutleda, aga moodsas keeleteaduses ei saa esitada väiteid, mis ei kehti paljude keelte kohta. Niisiis teadus on universaalne, teadlased aga vajavad selle vahendamiseks mingit ühist keelt. Kui mind huvitab keeleteaduse mingi aladistsipliin, siis soovin kõikehõlmavalt teada, mis toimub sellel alal. Mis keelte baasil see teadmine tuleb, on juba teine küsimus. Kui ma tahan, et mõnda eesti keele probleemi või midagi, mida tasub uurida eesti keele näitel, teaksid teised keeleteadlased, siis ma pean kirjutama neile mõistetavas keeles. Kui selleks on ladina, saksa või inglise, ka esperanto või tulevikus veel mõni muu keel, siis ma teen seda. Tänu sellele minu kolleegid juba pöörduvad minu poole, et ma kirjutaksin, kas ja kuidas mingi nähtus on Eestis ja eesti keeles esindatud. Muidugi peab arendama eestikeelset terminoloogiat, õpetama üliõpilastele vasteid jne. Eesti on väike ja siin on iga valdkonna sees üksikud vastutajad ja tegijad, ent nende ülesanne ongi ka omavahel nõu pidada, kaasata terminolooge – kõik on tehtav ja arendatav! Üks asi ei välista teist. Nt meil on ka mitme autoriga kirjutatud gümnaasiumiõpik "Keel ja ühiskond" (Maurus, 2017).

Ma ei saa kõiki tekste dubleerida kahes keeles, sest minu erialaga tegelejaid – ja nii on väga paljude aladega – Eestis eriti ei ole. Kes oleks see kongeniaalne retsensent? Isegi ingliskeelseid tekste retsenseerides saab teema või uuritavate keelte kombinatsiooni järgi aru, kes on autor. Lisaks ei saa teadustekste mehhaaniliselt tõlkida, isegi filoloogilisele eestikeelsele lugejaskonnale tuleb kirjutada teise lähenemisnurgaga, seletada ühe või teise ala põhimõisteid. Teooriaga kursis väliskolleegidega ma räägin hoopis teisiti, neile peab seletama Eesti sotsiolingvistilist olukorda või mõningaid eesti keele omadusi, mida kodulugeja tunneb. Ent ei saa öelda, et ma tegutsen erialaselt ainult inglise keeles. Selles põhiliselt kirjutan, aga loenguid annan nendes keeltes, mida ma oskan ja mis on olukohased: eesti, soome, leedu, ka inglise keeles.

Teine asi on keele edasiandmine järgmisele põlvkonnale, ent see ei puuduta teadust ega muud utilitaarset külge. Keel ei kao sellepärast, et sinna laenatakse midagi! Võtkem eesti keele etümoloogiline sõnaraamat ja vaadakem, mis sõnavara on laenatud: sada, raamat, nädal, rand, hõim, hammas, paljud konstruktsioonid on ka laenatud – see on normaalne, iga keel laenab. Asi ei ole puhtuses, lihtsalt tänapäeva kasutaja ei näe, mis on keelelaen. Võib-olla ta suudab eesti nädala kokku viia vene неделя'ga. Kuni ta annab keele edasi oma lastele, kuni see ülekanne toimib ega küsita, mis kasu sellest on, on kõik korras. Veelgi enam, purism on väikeste keelte vaenlane. See on paradoks: kui aina rõhutada, et noored ei räägi puhtalt, et nad ei oska, ei viitsi, ei hooli, tekib esiteks kartus. Veelgi halvem, kui öeldakse, et see on traditsioonilise eluviisi keel ning suletud muutustele-uuendustele, mis kohandaks keelt tänapäeva eluga. Piltlikult öeldes noored ei nõustu elama püstkojas, see keel ei vasta nende vajadustele. Parimal juhul hakkab keel seostuma etnograafiamuuseumiga, halvimal juhul paadunud konservatismiga. Kummastki ei võida keegi.

Niisiis teie hindate keele funktsionaalsust?

Funktsionaalsust ja emotsionaalset seost. Nõukogude ajal ei saanud võimud midagi teha, sest eestlastel oli selge soov anda oma keel järgmisele põlvele edasi. Võrrelgem liiduvabariikidega, kus venekeelne elanikkond ei olnud nii arvukas nagu Eestis ja Lätis. Ent muudes vabariikides usuti paljudel juhtudel, et venekeelne haridus on parem, nt Armeenias tekkis olukord, kus kohati venekeelses koolis oli enamikus armeenia päritolu lastega klassi ees armeenia õpetaja. Nõukogude sotsiolingvistikast kirjutavad autorid kasutavad inglise keeles terminit Russified titulars. Eestis mitte, pigem vastupidi: eesti koolis käisid nõukogude ajal eestlased üksiku vähemusesindaja erandiga, vene koolis etnilised venelased ja need, kelle esimene keel ei olnud vene keel, vaid mõni muu keel. Niiviisi eesti keele positsioon oli eestlaste endi keskel üsna tugev. Oluline on säilitada emotsionaalne seos ja soov keelt kõnelda kodus ja oma lastele edasi anda. Oht oli mujal (nn üleliiduliste tehaste rajamine ja sellega kaasnev migratsioon). Tuleb igal pool selgitada, et keel ei sure välja laenamise tagajärjel.

Teie uurimustes on oluline ka keelevariantide pragmaatika.

Kontaktlingvistikas ei saa pragmaatikast mööda minna, pragmaatika jaoks olulised sõnad ja vestlusmallid, nagu diskursuse markerid (ahah, selge, tohoh), tervitused, emotsiooni väljendavad või vestlust sujuvamaks muutvad partiklid, laenatakse väga tihti. On ka vastupidiseid näited, kus keelevahetuse järel on pragmaatilised sõnad jäänud esimesest keelest.

Te õpetate jidišit, kas selles antakse ka akadeemilisi loenguid?

See on õnnetu lugu: enamik jidiši kõnelejaskonnast olid need Ida-Euroopa juudid, kes said surma sõja ajal, ning jidiš ei säilinud hariduse keelena. Seda õpetati keskkoolis ja kasutati ametialaselt. Ent ei olnud ühtegi ülikooli, mis funktsioneerinuks jidišikeelsena; otseselt seda ei taotletudki, aga ka hiljem ei tekkinud jidišikeelset riiki. Selleks et kirjutada nt juudi ajaloo ja jidiši keele või rahvaluule alaseid teadusartikleid, oli keel piisavalt arenenud ja välja kujunenud. Sellega tegeldi Vilniuses, tollal veel Poola alal, kus oli jidiši uurimise instituut YIVO, mis asub praegu New Yorgis ja mida juhatas Max Weinreich, tuntud keeleteadlase Uriel Weinreichi isa ja samuti kuulus keeleteadlane. Teda huvitas, nagu Euroopa teadlasi üldiseltki, muuhulgas keelestandardi loomine olukorras, kus loeti küll kirjakeelt, ent kõik rääkisid eri murdeid – piltlikult öeldes kirjutame nuga, aga ütleme väits. Max Weinreichi tähelepanu köitis ka, mis toimub Eestis kirjakeele ja ühiskeele korrastamise alal: ta tundis Paul Aristet, neil oli jidišikeelne kirjavahetus, mida ma olen lugenud kirjandusmuuseumi Ariste fondis.

Niisiis, muidugi oleks võimalik esitada loeng jidiši keeles, kui selleks vajadus oleks.

Kas osalete jätkuvalt iudaica kongressidel? Esitasite seal 1990-ndatel Eesti jidišikeelse rahvaluule teemalise ettekande.

Ei, seal mitte. Ma õpetan regulaarselt jidiši keelt rahvusvahelises suveprogrammis Vilniuses juba 20 aastat. Keeleõppeprogramme korraldatakse erineva regulaarsusega mitmel pool: Euroopas, Iisraelis, Ameerika Ühendriikides just Columbia ülikoolis, kus töötas Uriel Weinreich. Nt Vilniuse programm on erinevatele keele­oskustasemetele: osalevad nii need, kes ei tunne heebrea tähestikku, kui ka need, kes juba loevad ja kirjutavad – nemad räägivad kultuurist ja kirjandusest.

Jidiši keele kohta olen esitanud ettekandeid eri sotsiolingvistika või mitme­keelsuse konverentsidel. Ma osalen enamasti konverentsidel, mis on minu teemal ja mitte tingimata konkreetse keele või keelkonna kohta. Olen kitsamalt kontaktlingvist ning selleteemalised sektsioonid on eriti huvipakkuvad, sõltumata keeltepaaridest, millest seal kõneldakse, sest ma saan neist teada teooria kohta, nt väga hea kolleeg tegeleb türgi-hollandi paariga.

Jidišistika kongresse tehakse paaris kohas, olen ka neil osalenud, ent ma ei õpi sealt eriti midagi, kuna ettekanded on sedavõrd eri valdkondadest: üks räägib kirjanikust või kirjandusteadusest, teine ajaloost jne. Jidiši keelega tegelevad lingvistid kogunevad pigem keeleteadusliku raamistikuga konverentsidel. 2013. aastast ilmub teadusajakiri Journal of Jewish Languages, mis on võrreldav Linguistica Uralicaga selles mõttes, et käsitletakse teatud keelkonna probleemistikku. Seal on huvitav reglement, et kirjutada võib kõikide keelte kohta, aga heebrea keelest ainult seoses teiste juudi keeltega, sest selle teema jaoks on mitmeid oma väljaandeid. Siiski eelistan liikuda oma valdkonna liini pidi.

Kas sõja tagajärjel on jidiš taandunud pärandkeeleks?

Olukord on selline, et on olemas suur hulk – pole poliitiliselt korrektne, ent ütlen – ultraortodokse, enamasti hassiidid Ameerika Ühendriikides ja Iisrae­lis, kes kunagi tõid oma kogukondliku traditsioonilise eluviisi üle ning elavad, ütleme liialdades, XIX sajandile kohaselt. Neist paljud räägivad jidišit, ent nad ei saa aru, miks jidiši kirjakeelt tuleb imetleda ja arendada, see on nende jaoks arusaamatu nähtus, sest see on oma olemuselt ilmalik, ehkki nad võivad välja anda nt lastekirjandust jm tarbetekste, mida mitmed teadlased uurivad. Kuid neil puudub igasugune huvi oma keele kui nähtuse vastu ja ehkki sündivus on kõrge, kahtlevad ka mitmed keeleteadlased, kas jidiš säilib nende kogukonna keelena, sest nad ei saa ümbritsevast keelekeskkonnast tulenevalt olla päris ükskeelsed. See ei ole minu uurimisteema ja ma ei oska väga kindlalt sellest rääkida.

Samas on ilmalikke peresid, kus noored vanemad, kes on jidiši teadlikult ära õppinud, otsustavad, et nemad hakkavad oma lastega rääkima selles keeles. Muidugi ei ole see neil ainus keel.

Keeleklassis on mitmesuguse motivatsiooniga õppijaid. Sellist eri huvidega kooslust õpetada on muidugi keeruline. Mõnel on huvi kunagise perekondliku ehk pärandkeele vastu, teisel aga soov hakata jidišikeelset kirjandust tõlkima. Mul on õpilaste hulgas olnud ajaloolasi ja folkloriste, kes vajavad vaid lugemisoskust. Mind huvitab grammatika, õpetan seda; minu juures alustas väga tore leedu ajaloolane, kes mõned aastad hiljem "kurtis", et "jätkukursustel räägitakse ja arutatakse kirjanduse üle, aga mina tahan lugeda arhiivi- jm tekste, mitte kirjanike kohta". Olen poolnaljatlemisi välja mõelnud mõiste "jidiš +", mis tähistab seda, kui puhtalt keele­huvile lisandub emotsioon või muu hetkel laineid lööv huvi, nt klezmeri muusika. Klezmeri muusika võib olla pelgalt instrumentaalne, aga võib olla ka sõnadega, ja need on enamasti jidišis – tõlked pole aga alati usaldusväärsed ja siis tekib mõte, et oleks hea ise aru saada, nii tekib peagi huvi keeleõppe vastu.

Oma elus olen isegi õppinud mitmeid keeli, mida mul otseselt pole vaja olnud ei igapäevaelu suhtluskeele, töökeele ega erialase kirjanduse keelena. Hakkad õppima ja kui juba oskad, siis tunned, oi, väga on vaja! Nii palju võib selle keelega iseenda jaoks teha, lugedagi.

Kas see ongi viis, kuidas olete jõudnud tõlketegevuseni ja tõlgitavate keelesuundadeni?(3)

Ma ei ole viimasel ajal kahjuks palju tõlkinud, selleks on vaja aega ja vastavat meelelaadi. Mind on huvitanud just ilukirjanduse tõlkimine, vähesel määral olen tõlkinud publitsistlikke, humanitaarteaduslikke tekste. Tõlkimissoov kujuneb lugemise käigus: ise loed, aga teadvus hakkab omaette looma konstruktsioone, kuidas teises keeles öelda võiks, mis sobiks stilistiliselt jne. Kindlasti ei ole minu jaoks tõlkimine ühenduses keeleomandamise protsessiga. Olen pärit ajastust, kui nõukogude koolis õpetati võõrkeelt tõlkegrammatika meetodiga, mis pole mingi keeleõppe meetod. Tavainimesed arvavad tihti, et võime tõlkida on keeleoskuse näitaja. Ei pruugi olla, ma olen kohanud simultaanseid kakskeelseid, kes ei suuda tihti tõlkida enam-vähem tavalist igapäevast juttu. Sellest on ka kirjutatud kakskeelsusealases kirjanduses. Grammatikat ma armastan, aga tõlkimine pole minu jaoks keeleõppe meetod. Nõukogude­aegsetes keeleõpikutes olid tüütud laused, nagu Kes läheb täna loengusse? Tõlgid ja mõtled sinna juurde tobedusi sihtkeeles, et endal oleks lõbus: mina ei tea ja miks teil on seda vaja teada, või midagi selles vaimus.

Tahaks tõlkida ilukirjandust leedu ja ukraina keelest, mida ja millal, on omaette küsimus. Leedu kirjandus on suur, läbivalt ma seda muidugi ei tunne. Minu jaoks on huvitav kirjanik ja esseist Sigitas Parulskis. Ukraina kirjandus on veelgi suurem! Lugemissoovitus oleks Serhij Žadan, kelle proosat tahaks eesti keelde tõlkida, tema luulet on vist vahendatud reaaluse tõlke kaudu. Heameelega loen luulet, kui ma oskaks seda tõlkida, siis oleks veel mitmeid nimesid.

Paari päeva tagune tõlketöö oli lühitõlge kolleegile, kes koostab kogumikku Šolem Aleihhemi ühe jutustuse tõlgetest erinevatesse keeltesse. See oli lihtne, polnud tõlkeprobleemi, millest tasuks rääkida. Aeg-ajalt kirjutan ka tõlke­teaduslikke tekste ilukirjanduse kohta, aga vähe.(4)

Kas huvi kirjandusteaduse vastu tuli kaasa ülikooli filoloogiharidusega?

Ülikooli minnes teadsin väga hästi, et tahan tegelda keeleteadusega; kirjandusteadus oli huvitav, aga mitte minu ala. Ma ei tunne kirjandusteadust, loen kindla huviga seonduvalt, nt ideede ajaloo kohta. Kirjandusteooria on midagi muud. Enda kohta ütleks, et väike diletantlik huvi. Ma ei saa öelda, et loeksin süstemaatiliselt, ka ilukirjandust mitte. Kunagi olid ajad, kui eesti kirjandus oli haaratav, ülikooli ajal teadsin kõike, mis ilmub. Nüüd on see võimatu. Kahju küll, aga enam ei suuda jälgida; loen mitte ainult kitsalt erialast kirjandust, hoian silma peal, mida kirjutatakse nõukogude ja postnõukogude ühiskonnast ajaloolistes ja sotsiolingvistilistes teostes, Ukraina temaatika, Baltikumi ja Balti ajaloo kohta. Eestikeelne kirjandus on sedavõrd kättesaadav, et kipub tagaplaanile jääma. Nt Facebookis moodustasid tuttavad grupi, mis postitab nii moodsat kui ka klassikalist jidišikeelset luulet.

Mulle tundub, et lugemisvabaduses peitubki mitmekeelse inimese võlu.

Ma ei oska teisiti olemist ette kujutada. Ilukirjanduse lugemine mitmes keeles on ainult üks tahk, näiteks väga huvitav küsimus on, mis keeles inimesed loevad uudiseid. Uurimused näitavad, et eestikeelsed inimesed on mitmekeelsed, sest ollakse harjunud uudiseid ja igapäevast infot mitmes keeles lugema. Nt Tiit Tammaru on sellest kirjutanud ning tema koostatud "Eesti inimarengu aruande" keelepeatükis "Ränne, identiteedi- ja keelemuutused" võtsin selle jutuks.(5) Võrdluses Euroopaga on meil Eestis keelteoskuses väga head näitajad. Teine asi, et Eestis võiks laiemalt õpetada rohkemaid keeli, ka läti ja leedu keelt jms.

Ei ole küll võimalik kõigis keeltes lugeda – aga sel juhul ei saa ka mingitel teemadel kirjutada. Nt auväärsest ajakirjast loen Läti keelepoliitika kohta artiklit, mille kirjanduse loetelus ei ole ühtegi lätikeelset allikat, ainult inglis- ja venekeelsed. Autor ei aruta grammatika või läti keele struktuuri üle, seda ehk saaks, aga kui rääkida meelsusest, siis on vajalik tunda lätikeelset ajakirjan­dust.

Kuidas te hindate praegust Eesti lingvistikat?

Üldiselt Eesti keeleteadus elab päris hästi. Saan võrrelda Leeduga, kus käin tihti, natuke ka Lätiga. Minu ala, sotsiolingvistika, on Eestis üpris mitmekesine, sest kuigi on vähe tegijaid, on nad erinevatel aladel. Meil on sotsiaalne dialektoloogia, sotsiofoneetika (Karl Pajusalu juhitud teemad), kõnekeele uurimine (Tiit Hennoste uurimisrühm), keelemaastikud (Anastassia Zabrodskaja), perekonna keelepoliitika (Zabrodskaja ja vähesel määral mina), Martin Ehala grupi uuringutes on tähelepanu keele säilitamise ja keele kestlikkuse sotsiaalpsühholoogilistel teguritel, on veel olemas keele­poliitika uurijad, nt Kadri Koreinik, Mart Rannut; Kristiina Praakli tegeleb muuhulgas ka kontaktlingvistikaga jne, võib-olla on veel mõni nimi, mis kohe meelde ei tulnud. Läti sotsiolingvistika keskmes on keele­poliitika, ka mitmekeelsuse uuringud on selle poole kaldu, natuke uuritakse keele­maastikke; selline näide, kõlab nagu anekdoot: lätlane ja venelane saavad kokku turul, aga kuidas nad oma­vahel räägivad, seda võib ainult oletada, sest vastavat välitööd pole tehtud ja kontaktlingvistiline huvi puudub. Moodsat kontaktlingvistikat pole kahjuks ei Lätis ega Leedus. Leedu sotsiolingvistidel on väga head suuremate linnade keele­kasutuse ja keelevalikute uurimused. Eestil on mitmesuguseid vaatenurki pakkuda ja see on hea.

Olen mõelnud, kuidas seletada meie mitmekülgsust. Olen muidugi pädev otsustama ainult oma valdkonna üle, mitte nt tüpoloogia alal. Ent ma ei ole leidnud vastust. Kingin idee: võiksite Keeles ja Kirjanduses teha küsitluse nende hulgas, kes peavad end sotsiolingvistideks, et kuidas selle valdkonna juurde jõuti, mida on loetud. Mul on tunne, et väga paljud on iseõppijad, meid õpetati ülikoolis väga hästi, aga paljud moodsad keeleteaduse distsipliinid polnud kavas, humanitaarteadused olid Nõukogude Liidus ideologiseeritud, lisandus isoleeritus. Sellest vabanedes hakati ennast üles lugema, kui nii saab öelda.

Head hetkeseisu ja aastatepikkust tugevat tööd peegeldavad ju eeloleval sügisel Tallinna Ülikoolis toimuvad suurüritused. Olete mõlema peakorraldaja, teisel üks kolmest peaesinejast. Mida nendelt ootate?

Jah, augusti lõpus kogunevad Euroopa lingvistid Societas Linguistica Europaea 51. aastakonverentsile, sellele eelneb Tartu Ülikoolis doktorantide tüpoloogia- ja sotsiolingvistikateemaline suvekool. Kokku on oodata 500–600 osalejat, see on suur väljakutse, aga ka võimalus eesti keeleteadust näidata, kontakte arendada. 22.–24. novembril toimub mitmekeelsusele keskenduv konverents, kuhu on oodata kõiki valdkonnaga tegelejaid üle maailma. Kindlasti on nendel konverentsidel positiivne järelmõju eesti keeleteadusele.

Teiega ei saa jätta rääkimata kudumisteemal, mis on oluliseks tõusnud sotsiaalses eluski – peate blogi, olete välja andnud raamatu "Õmblusteta kudumid" (2013), osalenud kollektsiooniga Tallinna moenädalal (2014, 2015). Kas see huvi on tulnud, et jääda?

Jah, olen kudunud nüüdseks kümme aastat. Mis aga edasi, on väga raske oletada. Kõik on kuskil võimalik, nagu ütles luuletaja.

Teie kudumistehnika juures on kesk­ne konstrueerimismetoodika. Kas üldse või kuivõrd on see isikupärane monoliitne kudumisvõte vastavuses lingvistilise konstruktsiooniga? Mõlemad on keerulise struktuuriga funktsionaalsed tervikud. Või on see otsitud paralleel? Mida (silmus)kudumine teie jaoks tähendab?

Kudumine on kunst, kuigi see võib olla ka käsitöö halvemas mõttes – tehniliselt täiuslik, ent disainerlikult ebaõnnestunud. Disain on tarbekunsti osa, selles on ühendatud rakenduslik väärtus ja püüdlus abstraktse ilu poole, mis võib väljenduda konstruktsioonis. Minu kudumistunnis osalenud inimesed on öelnud, et minus on näha teadlast, sest kirjeldan asju umbes nii: siin on selline võimalus, siin on erijuhtum 1, erijuhtum 2, siin on nii- ja naasugused piirangud jne.

Eestis on palju inimesi, kes tunnevad traditsioonilisi tehnikaid; selliseid asju peabki teadma ja alal hoidma. Kui huvitab disain, loomine-konstrueerimine, siis on tähelepanu vormilistel detailidel, millest asi moodustub; vaatad rõiva­disaini üldisemalt, moeajalugu, hakkad paratamatult juba üht-teist taipama. Tekib tunnetus, areneb analüüsioskus – lähed majast mööda ja tead, et see ei ole lihtsalt maja. Ma ei ole arhitektuuri asjatundja, aga detailid kõnetavad mind. Keeleteadlane kõnnib tänaval, keegi räägib – ahaa, tema on sellest piirkonnast või külast, keskharidusega (Eestis ei ole see küll nii tugevalt eristatav kui mõnes muus ühiskonnas, aga siiski). Kingsepp kõnnib tänaval ja märkab hoopis midagi muud: mis tegumoega kingad on kellelgi jalas.

Minu ema kudus (mitte palju), temalt õppisin põhivõtted. Siin ongi võrdlus keelega: vaadake, kui ökonoomne on keel. Foneemide hulk on piiratud, aga saame lõpmatult palju sõnu ja väljendeid tekitada; konstruktsioonide hulk on väga suur, ent siiski piiratud; morfoloogilised klassid on kinnised – käändelõppe, isegi koos variantidega, on loendatav arv. Kudumises on samamoodi: põhivõtteid, silmuseid, ei ole palju, aga kui erinevaid koepindu ja mustreid saab luua! Ema õpetus taaselustus, kui minu tütar vajas käsitöötundi lõnga-vardaid ja ma läksin pärast pikka-pikka vaheaega lõngapoodi: värvid, materjalid, faktuurid äratasid kudumisoskuse, internetis olevad kudumismaterjalid, (rahvusvahelised) foorumid täiendasid. Ent ma olen loomult isepäine, mulle ei meeldi õpetuse järgi teha. Muidugi, sviitril on kaelus ja kaks varrukat, mida seal leiutada. On prototüüp, mida peame kampsuniks, mütsiks või sokiks. Ikkagi saab esitada küsimuse, et miks teha nii, kui ratsionaalsem oleks naa. Ja nii see ise­tegemine tekkis.

Ka kudumise juures õudselt vaieldakse, kes on mingi konstrueerimismeetodi autor, mõnikord isegi mustri üle. Eriti angloameerika maailmas on copyright'i teema kuum. Ühes kudumisblogis oli kena asi, tuntud mustriga, täpsemalt tuntud ornamendi või koepinnaga; muster on ainult üks element tervikus, teine kirjutab, et see on plagiaat. Nad hakkasid vaidlema. Mina aga teadsin, et see on muuhulgas traditsiooniline eesti muster. See on sama nagu vaielda, kelle sõna on rand, eesti või balti või saksa. Läbi aegade on olnud tavapärane, et uus ja huvitav levib, olgu muster või tehnika. Autentsuse üle ei juureldud.

Kudumise juurde kuulub taasavastamine, mingite nippide kohta aga ei ole ma kuskilt midagi lugenud. Loomisprotsess on ka maitse küsimus, kõik meetodid ei ole võrdselt meeldivad või asjakohased. Mitmed asjad tekitavad piiranguid: peab mõtlema, mida ühe või teisega teha, mis materjal valida. See on pikk tee.

Samamoodi on ka lingvistikas: uurimustöö eesmärk seab valikuid meetodile, materjalile.

Jaa, muidugi. Ka humanitaarteadustes me ei saa täielikult abstraheeruda sellest, kes me oleme, ega ole vajagi. Muidugi mitte sellel tasandil, et ma kasutan selle teadlase meetodit, sest ta on sümpaatne. Lihtsalt teatud asjad huvitavad rohkem kui teised, mingid võtted on käepärasemad. Minu viimaste aastate uurimuste aluseks on blogide keelematerjal, sest klassikalist välitööd ei saa alati teha. Mul on väga hea doktorant Helin Kask, kes praegu kirjutab eesti-inglise keelekontaktidest vlogide materjali põhjal. Interneti- ja blogikeele analüüsimisel on oma kriteeriumid: kas kirjutatakse reaalajas, kas kirjutatu on dialoogiline või monoloogiline, spontaanne või redigeeritav. Kudumisblogidele ei saa kontaktlingvistikas toetuda, neis ei ole enamasti kontaktlingvistile midagi huvitavat, kasutame muid blogisid.

Siin jõuame tagasi keele säilitamise küsimuseni – mis keele valivad noored oma elustiili kirjeldamiseks? Ma ei ole Ukraina kohta ulatuslikult uurinud, aga suurem hulk blogisid on vene või inglise keeles. Olen leidnud vaid ühe ukrainakeelse kudumisvlogi ja kuulan huviga just selle keelt. Ukraina ei ole eesti, see on suure kõnelejaskonnaga keel (emakeelena räägib seda 37 miljonit). Huviga loen sealseid kommentaare: ma ei ole seal kohanud negatiivset suhtumist ukraina keele kohta, pigem kirjutab venekeelne, et ta ei saa kahjuks aru, kuigi pingutab. Huvi ja vajadus õpetusest aru saada seob. See on nagu LAK-õpe [lõimitud aine- ja keeleõpe, millele toetuvad vene koolid Eestis]: õpid keelt ja tegevust korraga.

Mainisite huvi arhitektuuri vastu, mis täpsemalt meeldib?

Teatud perioodi arhitektuur: juugend ja art déco, põhjamaine modernism, väga meeldib ka funktsionalism. Iga­sugust saab vaadata ja imetleda. Lopsakas arhitektuur mind esteetiliselt väga ei köida: Vilniuses on barokki väga palju, vaatad ja võtad teadmiseks, aga oma äratundmist ei teki.

Inglise keeles on kõnekas sõnamäng nature or nurture, et kumb on määravam, kas esimene osis ehk see, mis on jumalast, loodusest või geenidest antud, või teine – kasvatus, iseenese kultiveeritav osa. Võib-olla on asjad kaasa antud, ent kindlasti on nad ka arendatavad. See on, nagu saab rääkida lugemusest: kui oled palju lugenud, siis tekivad ­seosed ja arusaamad. Peaks olema ka v a a t a m u s, st inimene on palju näinud. Kui stiil ja disain pakuvad huvi, siis lihtsalt peab palju vaatama.

Mitmekeelsuse, keele piirialade uurijana, mitmekeelse huumori entusiastina – rääkige palun lõpetuseks mõni hea mitmekeelse huumori valda kuuluv nali!

Jutustan ümber episoodi Šolem Aleihhemi ühest jutustusest. Selles teoses on peategelane ja minajutustaja väike poiss, mingil hetkel emigreerub tema pere Vene impeeriumist Inglismaale. Tema koos vanema vennaga on Londonis, inglise keelt ei oska. Sõidavad bussiga, on vaja konduktori käest pilet hankida, aga nad ei tea, palju see maksab. Siis küsib ta harjumuspäraselt jidiši ja vene keeles: vifl? Сколько?Konduktor vastab: five'viis'. Nad ei saa aru, küsivad üle, konduktor on juba vihane ja ütleb uuesti: five! Siis on neil selge, et mõistlikku vastust nad ei saa, poiss vastab konduktorile: fajf du alejn! 'sa ise vilista!'. Sest ta on mõistnud inglise sõna five'viis' hoopis imperatiivi teise isiku ainsuse vormina verbist fajfn 'vilistama' ja arvas, et konduktor käsib tal vilistada!

 


  1. Keeleliste elulugude uurimisvõimalusi: Dagmar Normeti mitmekeelne lapsepõlv Eestis. – Methis. Studia humaniora Estonica 2010, nr 5–6, lk 176–188.
  2. Võro Instituudi toimõndusõq 2013, nr 27, lk 11−30; Keel ja Kirjandus 2012, nr 8–9, lk 658–673.
  3. Nt Š. A l e i h h e m, Marienbad. Tlk jidiši keelest ja eessõna A. Verschik. Tallinn: AVIV, 1994; D. B e r g e l s o n, Kui kõik on läbi. Tlk jidiši keelest A. Verschik. Tallinn: Varrak, 1999; M. Coleman, Interneti detektiivid. Võrgupätid. Tlk inglise keelest A. Verschik. Tallinn: Sinisukk, 1999.
  4. Nt Pildi sisse minek: mõningaid märkmeid Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" tõlkest vene keelde. – Keel ja Kirjandus 2000, nr 3, lk 161–170; Ühe tõlke ebaõnnestumise põhjustest. – Vikerkaar 2000, nr 2–3, lk 141–147.
  5. Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. https://www.kogu.ee/tegevus/olemus-ja-roll/eesti-inimarengu-aruanne/eesti-inimarengu-aruanne-20162017/ (29. V 2018).
 
Vestlus ilmus Keeles ja Kirjanduses 6/2018.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Keel ja Kirjandus



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: