Ma usun, et paljud meist on kuulnud, kuidas kõlab vene emakeelega kõneleja häälduses eesti keel. Või hoopis soome emakeelega kõneleja häälduses inglise keel. Selline teistsugune hääldusviis tuleb meie emakeelest. Igal keelel on just talle omane häälikusüsteem ja kõnemeloodia, mis võivad kanduda üle ka õpitavale keelele ja sellest tekibki võõrkeele aktsent.

Näiteks võib õpitavas keeles olla häälikuid, mida õppija emakeeles ei esine. Sellisel juhul võetakse enamasti kasutusele emakeele kõige sarnasem häälik. Nii võibki juhtuda, et eesti keele õppija hääldab "õ" asemel hoopis "ö" või "o".

Ka meie kõneelundid, st keel, huuled ja teised näolihased, on harjunud tegema emakeele häälikute moodustamiseks iseloomulikke liigutusi. Võõrkeele uute häälikute moodustamise õppimine võtab lihtsalt natukene aega.

Näiteks on nii prantsuse kui ka eesti keeles "r" häälik. Aga need kõlavad erinevalt ja moodustatakse erinevalt. Prantsuse "r" on kurguhäälik ja eesti "r" keeletipuhäälik. Sellepärast võibki prantsuse emakeelega eesti keele õppija häälduses "r" kõlada võõrapäraselt.

Vene emakeelega õppija häälduses võib eesti keel kõlada pehmemana, kuna vene keeles esineb rohkem helilisi kaashäälikuid ja palatalisatsiooni ehk kaashääliku pehmenemist. Saksa emakeelega õppija häälduses võib aga eesti keel kõlada jõulisemalt, kuna mõned kaashäälikud on hääldatud tugevama õhuvooga. Selliste emakeele hääldusnüansside ülekandumine õpitavale keelele ongi aktsendi tekke põhjus.

Eesti aktsendiuurimustes on siiani peamiselt keskendutud sellele, kuidas omandatakse eesti keele täishäälikuid ja välteid. Kuid on uuritud ka eestlaste suhtumist võõrkeele aktsenti ja leitud, et rohkemaid võõrkeeli valdavad ja kõrgema haridustasemega inimesed on positiivsema hoiakuga.

Aktsenti ei maksa häbeneda. See on loomulik osa keeleõppest ja võõrkeeles rääkimisest. Aktsent annab lihtsalt infot selle kohta, mis on meie emakeel, milliseid keeli me veel oskame või kui kaua me mingit keelt õppinud oleme. Tavaliselt on algajatel keeleõppijatel tugevam aktsent ja vilunumate kõnelejate hääldus on aja jooksul muutunud emakeelsete kõnelejatega sarnasemaks.

Keeleõpe on pikk ja individuaalne protsess, mida mõjutavad erinevad aspektid, nagu motivatsioon, keelekeskkond ja varasem keelteoskus. Mitme keele rääkimine, aktsendiga või aktsendita, on kindlasti asi, mille üle uhkust tunda.