Lapsepõlves mitme keele omandamise ümber käib jätkuvalt palju vaidlusi. Ühed kardavad, et teise keele omandamine varases lapsepõlves võib lapse segadusse ajada või tema arengut pidurdada. Teised arvavad, et ainult väikesed lapsed suudavad kahte keelt tõeliselt hästi omandada ja et "pärast kolme eluaastat on juba hilja". Nagu sageli teaduses, jääb tõde kuskile nende äärmuste vahele.

Kõigepealt on oluline öelda, et keelt saab õppida igas vanuses. Lapsed, noorukid ja täiskasvanud lihtsalt teevad seda erinevalt.

Väikesed lapsed omandavad keeli sageli loomulikult. Nad mängivad, suhtlevad ja osalevad igapäevastes tegevustes. Selle käigus omandavad nad ka keelt. Vanemad lapsed ja täiskasvanud kasutavad rohkem teadlikke õppimisviise. Nad saavad toetuda varasematele teadmistele ja kasutada erinevaid õppimisstrateegiaid. Sellepärast võivad nad mõnikord uusi sõnu või grammatikareegleid isegi kiiremini õppida.

Teiselt poolt viitavad uuringud sellele, et varases lapsepõlves võib olla lihtsam omandada hääldust ja keelte peenemaid kõlalisi erinevusi. Seetõttu mida varem alustada, seda lihtsam on loomulikumat hääldust saavutada. Kuid see ei tähenda, et hiljem alustades poleks võimalik aktsendivabalt rääkida. Meie aju on plastiline ja artikulatsiooni saab trennida. Küll aga võtab see palju rohkem aega ja vaevu.

Kindlasti ei toeta teadusuuringud hirmu, et varajane kakskeelsus oleks lapsele kahjulik. Vastupidi – uuringud on leidnud mitmeid kognitiivseid ja sotsiaalseid eeliseid. Näiteks võivad kakskeelsed lapsed paremini märgata, kuidas keel töötab. Nad mõistavad kergemini, et sõnad koosnevad häälikutest ja et sama mõtet saab väljendada erineval viisil.  See võib toetada lugema ja kirjutama õppimist.

Samuti on leitud, et kakskeelsetel lastel võib areneda paindlikum mõtlemine ja parem tähelepanu suunamise oskus. Mõned uuringud viitavad sellele, et kakskeelsed lapsed pakuvad probleemidele rohkem erinevaid lahendusi. Nad võivad olla ka paindlikumad suhtlejad – näiteks osata paremini arvestada sellega, kellega nad räägivad, ja muuta vajadusel oma väljendusviisi.

See ei tähenda, et kakskeelse lapse areng oleks alati täiesti sirgjooneline. Mõnikord võib ühe keele sõnavara olla väiksem või võib mõne grammatilise vormi omandamine võtta rohkem aega. Samuti võivad lapsed vahel keeli segada. See kõik on osa loomulikust arengust, mitte märk sellest, et midagi on valesti.

Seega ei ole kõige olulisem küsimus "kas alustada vara või hilja". Tähtsam on see, et lapsel oleks piisavalt võimalusi keeli päriselt kasutada, kuulda ja kogeda. Keel ei arene kalendri järgi – see areneb suhtluse kaudu.